Kaitsetahteta poleks Eestit

06.08.2011 | Mart Laar | Riigikaitse

Ameerika Ühendriikide üks loojaid Benjamin Franklin on öelnud: „Kui käitume nagu lambad, on hundid peagi kohal ja panevad meid nahka." See ütlus on tänapäeval sama täpne nagu 18. sajandil. Kui mõnede rahvaste jaoks on see vahest jäänud teoreetiliseks, siis Eesti on seda omal nahal tunda saanud. Aastatel 1939-1940 alistus Eesti poliitiline juhtkond vastupanuta võõrale võimule, lootes sel teel päästa oma rahvas vägivallast.

Paraku andis see plaan vastupidise tulemuse: repressioonide alla langes üle 30 protsendi elanikkonnast, pöördumatult kaotas Eesti pea viiendiku inimestest. 50 aastat võõrvõimu viis Eesti rahvusliku katastroofi äärele, olime muutumas oma maal vähemusrahvaks. Kui küsime täna, miks on palgad Eestis endiselt kaugel Soome omadest, siis vastust sellele tuleb paraku paljuski otsida hääletust alistumisest aastatel 1939-1940.

Õnneks oleme suutnud ajaloost õppida. Erinevalt omaaegsest Eestist otsustas taasiseseisvunud Eesti mitte jääda neutraalseks, vaid valida selgelt pool ja mitte jääda enam üksi. Tänu sellele otsusele oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed, selle kaudu osa kollektiivkaitsest.

Kollektiivkaitsegi ei suuda aga kaitsta rahvast, kes end ise kaitsta ei taha. Selles osaski oleme ajaloost õppinud. Kui 1930. aastate majanduskriisi ajal võeti majanduskriisist väljumiseks vajalik raha suures osas kaitse-eelarvest, siis viimase majanduskriisi ajal seda ei tehtud. Riigikaitse osakaalu rahvuslikust koguproduktist ei alandatud ja tulevast aastast viib Eesti selle lõpuks nõutud kahe protsendini koguproduktist. Sellega näitab Eesti, et ei tee oma julgeoleku tagamiseks mitte ainult sõnu, vaid konkreetseid tegusid.

Selline usaldus on loomulikult tõsine kohustus. Kaitsejõud peavad suutma neile eraldatud ressurssi asjatundlikult ja asjalikult kasutada, mis eeldab mitmel alal täiendavaid reforme ja muudatusi. Kolmandaks on kõrgel tasemel ka Eesti kaitsetahe. Kaitsevägi pole mitte ainult autoriteetsemaid institutsioone Eestis ning soov oma maa eest vajadusel relv käes välja astuda kõrgemaid Euroopas, vaid ka kaitseteenistus muutub aasta-aastalt järjest populaarsemaks ja vastuseis palgaarmeele on enam kui selge.

Seda, et oleme õigel teel, näitab selgelt Venemaa esindajate hiljutine ärritumine Eesti plaanide peale asuda endale looma soomusvõimekust ja tõhustada väljaõpet sissisõjaks.

Paraku peame samas meeles pidama, et tänapäeva maailmas pole kahjuks ainult oluline see, kuidas asjad tegelikult on, vaid ka see, kuidas nad näivad. Reaalne heidutus ei eelda mitte ainult kaitsetahte olemasolu, vaid selle pidevat ja nähtavat demonstreerimist konkreetsete tegevuste ja ettevõtmiste kaudu. Vastasel juhul võib teha saatuslikke vigu, nagu Venemaa 2008. aastal Gruusiat rünnates, võttes tõsiselt Gruusia ühiskonna väidetavat lõhestatust ja vastuseisu president Mikheil Saakashvilile.

Mis on siis need sammud, mida selleks astuda? Heaks tõestuseks reaalsest kaitsetahtest on vabatahtlike kaitseorganisatsioonide - kaitseliidu, naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide aktiivne tegevus. Kaitseministeerium pöörab nende toetamisele eelolevatel aastatel järjest suuremat tähelepanu, reaalse heidutuse tagamiseks on tugev ning korralikult varustatud ja õpetatud kaitseliit saatuslikult oluline. Sama kehtib ka reservväe ja reservkogunemiste kohta. Kindlasti on selleks aga ka koostöö kaitseväe ja elanikkonna vahel.

Normaalseks tegevuseks vajab kaitsevägi koostööd kohalike inimestega väljaõppe tagamiseks ning õppusteks, laskeväljadeks ja suuremateks polügoonideks. On selge, et need võivad kohalike inimeste elu teataval määral häirida, kuid nendeta poleks nendesamade inimeste julgeolek kindel - seda kas või selle kaudu, et iga vastava arutelu suureks konfliktiks puhumine osutaks otsekui meie kaitsetahte nõrkusele. Loomulikult ei sünni vastasseisud üksinda - ilmselt pole ka kaitsejõud suutnud piisavalt selgitada oma vajadusi ega olnud valmis reaalseks koostööks. Kaitseväest on kohalikel tegelikult kokkuvõttes ju ainult kasu, vastavad võimalused tuleb aga üles otsida ja ära kasutada. Võita on sellest mõlemal poolel, kõige rohkem aga Eestil.

Kaitsetahteta poleks Eestit

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing