Viimasele auhinda ei anta!

04.06.2011 | Marko Pomerants | Uudised ja artiklid meist

Kui hakata mõtlema, siis Ida-Virumaa on väga huvitav kant. Tegelikult pole vahet, milliselt suunalt sellele maakonnale läheneda, kohe on ka vaatamis- ja kogemisväärset pakkuda. Kui Saaremaa ja Hiiumaa maakondadena välja jätta, siis Ida-Virumaa on omamoodi unikaalne, veepiiri jätkub kolme külge. Peoga järvekesi veel sinna vahele. Vesi on ikka inimesi tõmmanud, küll elu-, küll puhkepaigana. Ida-Virumaal saab lubada enesele vedelemist (päikese võtmist) mere, jõe ja järverannas. Nii võiks teha lausa päevitamise tuuri – „Kolm päikeselist päeva, maakonnas, kus Eestimaa päike tõuseb“.

On mida silmata ja silmu on ka

Päikese tõusu poolt, Venemaalt üle Narva silla tulles satud Euroopa Liitu ja Eesti esimesse linna - Narvasse. Ma selle esimese Eesti linnana Narvat tutvustaksi. Muidugi tuleks siis tugevalt panustada ka selle loosungi ja sisu ühtsusesse. Vaatamist on siin linnas küllaga: Aleksandri kirik, kus torni saab liftiga (!), Narva linnus, promeneerimine jõe kaldal, Narva bastionid, tiir Raekoja ümbruses. Kindlasti saab Narvas ka kõhu mõnusalt täis. Koht sõltub muidugi aastaajast. Suvel on seda ühe võimalusena mõnus teha Narva jõe kaldal Ro-Ro-s. Sööd šnitslit ja vaatad Narva jõe kulgemist ja Venemaad. Taksosõit on ka linnas praktiliselt muidu eest. Narvas asub minu meelest üks Eestimaa silmapistvamaid loodusobjekte, milleks on Narva kosk. Kevadel väga võimas, suvel küll veevaene, aga väga uhke paeastmestik kuiva jõesängi näol. . Narva kanti on mõtet spordiinimesel sattuda selle aasta 13. augustil, et osaleda esimesel Energiajooksul Euroopa Liidu idapoolsemal jooksurajal. Seal on võimalik ette võtta poolmaraton või 7kilomeetrit, lastejooksud pealekauba. Nii saab ühe soojaga Narva vaatamisväärsustele tiiru peale. Mina kavatsen sinna minna. Samal päeval on veel ajaloofestival ja Anne Veski laulab Peetri platsil.

Lätlastel on Jurmala, meil on Narva –Jõesuu, mis areneb vaikselt paremuse suunas. Peagi läheb seal promenaadi ehituseks EL regionaalvahenditega. Narva-Jõesuust pärineb ka üks mu kõigi aegade paremaid maitseelamusi, see on praetud meritint Narva-Jõesuu SPA hotellis. Muide, see, kes satub Narva-Jõesuu linna kodulehele leiab sealt rubriigi kalad. Edasi liikudes jõuab nelja kaluri kontakttelefonini. Nende meestega saab silmukaupa teha. Narva jõe puhul on ju tegemist Eesti põhilise silmujõega.

Turismiklassika - pankrannik

Võib juhtuda, et Te olete hoopis pankranniku fänn ja ei tule üldsegi Narva poolt, aga hoopis läänest. Mu esimene soovitus on enne Kohtla-Järvet hakata passima silti, mis suunab Saka poole. Saka mõis on ärganud uuele elule. Seal saab maitsva lõuna, õhtusöögi muidugi ka, magada. Hindan Tõnis Kaasiku poolt ettevõetut kõrgelt. Looduharidusliku taustaga inimesena meeldib mulle selle kompleksi juures huvitavalt lahendatud trepistik, mis pangaservalt läbi klindialuse metsa mereni viib. Ohutu, saab minna koos lastega ja ilma turnimata. Ida poole liikudes jõuab Ida-Virumaa turismi klassikani - Valaste joani, mis tavaliselt uhkelt jääs talvel ja loogiliselt veerohkeim kevadel. Seal saab jällegi midagi põske pista. Valastelt tuleb mööda panga serva looklevat teed mööda sõita Toilasse. Toila on jällegi selline aastaringselt kena kant. Saunasõpradel on Toilas tegevust mitmeks tunniks. Ise proovisin järele. Toila suvine kohustuslik vaatamisväärsus on Toila Oru park. Seal on dendroloogiahuvilistel võimalik üle 250 puu ja põõsaliigi ja vormiga tuttavaks saada ja muidugi on ju tegemist president Pätsi suveresidentsiga.

Ma soovitan heita pilk ka Sillamäe linna, mis on saanud uue hingamise tänu investeeringutele Silmetisse ja Sillamäe sadamasse, aga ka keskkonnaprobleemide lahendamisele. Nõukogude aegne stalinistlik neoklassitsism on kindlasti arhitektuuri poole pealt vaatamist väärt. Sillamäel on samuti rand.

Rahulikud lõunaosariigid

Täitsa vabalt võib ette tulla , et inimene läheneb Ida-Virumaale kusagilt lõuna suunalt. Siis on täitsa maitse asi, kas käia kohe ära Avinurmes või põrutada Vasknarvasse välja. Vasknarvast leiab väikese nunnakloostri ja prohvet Eeliase kiriku, aga ka ordulinnuse varemed. Kindlasti leiab seal Peipsi kaldal ka kena päevitamise ja ujumise koha. Vasknarvasse inimene ei satu, sinna peab ikka minema. Kui juba selles maakonnanurgas olla, siis Kuremäe klooster, kõige sinna kuuluvaga on paik, mida külastada. Minul on õnnestunud vestelda igumeenja Varvaraga, keda täna enam meie hulgas ei ole. Kloostrikülastus annab erilise tunde tükiks ajaks, aga eks see võib ka olla individuaalne. Iisaku on ka üks vahva väike kihelkonna keskus, kus ma soovitan minna muuseumi. Muuseumi ekspositsioonis on kandvaks teemaks poluvernikute ajalugu. Tegemist on Iisaku ümbruse külade esimeste põlisasukatega, kes olid lõunavadjalased, kes sajandite jooksul venestusid. Nad tunnistasid küll luteri usku, kuid austasid ka Jumalaema, pidasid paaste ja kui õigeusu kirikusse sattusid, panid seal küünlaid pühapiltide ette. Seetõttu kutsuti neid poluvernikuteks ehk pooleusulisteks.
Tegelikult tuleks reisiplaan paika panna lähtudes oma huvist. Ma algatuseks pakkusin päevitamistuuri. Mõni tahab hoopis ronida ja turnida. Iisakuski on uhke vaatetorn ümbruskonnale pilguheiduks. Kiviõlli sattunu võib ronida Baltimaade kõrgeima tehisliku mäe –Kiviõli vana tuhamäe otsa. Sinna hakatakse Euroopa Liidu vahenditega seiklusturismi keskust rajama.

Avinurmest kihutasin ma ennist sujuvalt mööda. Tegemist on ju ka ühe traditsioonidega kihelkonna keskusega, mis tuntud oma tünnimeistrite poolest. Jaanilaupäevane tünnilaat on aastaid vastupidanud ettevõtmine. Meie pere kastmisvesi jookseb mööda vihmaveetoru Avinurme meistrite tehtud tünni. Avinurmes on tark sisse astuda pastoraadi hoones asuvasse elulaadikeskusesse, aga ka üle tee asuvasse puiduaita, kust leiab sünnipäevalapsele huvitava kingituse.
Nagu reklaamis: „ Ja see pole veel kõik!“

Ida-Virumaaga assotsieeruvaks sõnaks on põlevkivi. Kohtla-Nõmmel asuv kaevandusmuuseum peaks ka üks kohustuslik objekt olema suurendamaks arusaama, millist vaeva kaevuritel on näha tulnud, et me võikime kerge klõpsuga toas lambi põlema panna.

Lõplikku ja ammendavat nimekirja Ida-Virumaal vaatamist väärivast polegi võimalik teha. Ida-Virumaa vaatamisväärsusi 6000 tähemärgiga kirjeldada ja mingi emotsioon lisada on tänamatu ülesanne. Mäetaguse on kindlasti üks koht, kus mõnus keha kinnitada ja natuke lõõgastuda. Tuletades kohti läbisegi meelde: Kalvi, Purtse, Sinimäed, Tudulinna, Uljaste - igas vallas ja linnas on kohti kuhu pilk heita ja minu meelest on ka suveürituste kalender väga korralik. Need, kes Jõhvi kandis liiguvad võiks käia ka Ida-Virumaa ühes värskemas turismipaigas, Kukruse Polaarmõisas, seal mängitakse sel suvel lisaks teatritükki “Vabrikutüdrukud”. Jõhvi kontserdimaja on ka kindlasti oma koha heade esitluste paigana kindlustanud. Ma küll ei julge öelda, et kui Teid pole minu artiklis mainitud, siis Teid pole olemaski. Mina olen kõikidesse omavalitsustesse jõudnud ja tean et nii see pole .

Fakt on see, et pole mõtet jääda viimaseks eestimaalaseks, kes Ida-Virumaale jõuab. Sellele inimesele mingit auhinda ei anta.

Marko Pomerants

lääne-virulane

Antud artikkel ilmus ajalehes "Põhjarannik" 04.06.2011

Allikas: Põhjarannik

Viimasele auhinda ei anta!

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing