Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

M.Pomerantsi sõnavõtt Rakvere Kolmainu kirikus 14.06.2011 juuniküüditamise 70. aastapäeva mälestusteenistusel

15.06.2011 | Uudised ja artiklid meist

Head kohaletulnud! „Minevik ei ole kunagi surnud. See pole isegi veel möödas.“ Nii on öelnud William Faulkner,  ameeriklasest Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1949-st aastast. Tõepoolest, kui me mõtleme Eesti rahva küüditamiste peale, siis on see täpselt nii. Kindlasti on ka tänases päevas palju taasmeenuvaid emotsioone. See võib väljenduda valus, pisarates, aga ka naerus. See on paradoksaalne, aga ma tean, et küüditatute hulgas on palju  eluterveid rõõmsameelseid inimesi.

Üks teine Nobeli preemia laureaat Richard Feynman , tema on füüsik on öelnud: „Mõistmise kõrgemate vormideni  jõuame naeru ja inimliku kaastunde abil.“

„Kõigist poliitilistest ideaalidest ohtlikem on ilmselt soov inimesi õnnelikuks teha, sest katse maa peal paradiisi luua lõpeb ikka põrguga.“,  on öelnud Karl Raimund Popper.

Teie Siberisse saadetud sattusitegi sellesse omamoodi  põrgusse. Aga võib olla oli see lihtsalt Siber oma karmuses, sest  „Põrgu on teised inimesed“ on öelnud Jean –Paul  Sartre Nobeli kirjanduspreemia laureaat .  Tema näidendis „Kinnine kohus“ satuvad pärast surma kinnisesse ruumi kaks naist ja üks mees. Elus kordasaadetu pärast teavad nad, et ees on minek põrgusse, kus ees piinad ja valu. Aga neid ei viida kuhugi. Küll leiavad asjaosalised pikapeale, et nad on üksteisel jalus. Mida teha?  Kedagi tappa ei saa, niigi ollakse surnud, ka ei pääseta ruumist välja. Mees teeb lõpuks kindlaks, et põrgusse pääsu pole tarvis oodata. Juba ollakse kohal, mis sest, et väävlihaisu ja podisevaid katlaid pole. Neid pole vaja, sest põrgut teevad teised inimesed. Näidendi lõpus, kui kolm tegelast on tulutult püüdnud ruumist välja pääseda, avaneb äkki uks. Aga selle asemel, et ebaturvalisse vabadusse pääseda, istuvad nad koomale ja jäävad kohale, on oma olukorraga harjunud.

Tuleme nüüd tagasi meie tänase koosviibimise põhjuse juurde. Ma selleks põrguks julgen pidada neid inimesi, kes Teie saatuse oma kurjal moel  70 või 62 aastat tagasi kujundasid. Kas siin Eestis või siis Seal kuhu te lõpuks sattusite. Loomulikult sattus Teie teele ju ka palju häid inimesi, kes Teile abiks olid.

Teie, nende hulgas kolmandik lapsi ei saanud kuidagi oma senise käekäiguga seda ära teeninud olla. Vaatasin täna hommikul erinevaid raamatuid. Üks nende hulgast oli Mari-Ann Heljase  „Võsu rahvas ja tema lugu“. Konstaabel Varju,  lauavabrikuomanik Karl-August Heige, Kaitseliidu kompanii pealik Paul Greenwald -  korralikud Eesti mehed oma abikaasade ja lastega.

Sirvisin täna hommikul ka Andreas Oplatka kahekõne raamatut Lennart Merist. Leidsin koha, kus noor Lennart oli rongiga teel koju.  Väsimus oli nii suur, et Narva sild jäi nägemata.  Äkki rong seisis kusagil. Lennart läks ukse juurde ja  märkas, et üks vana mees seisis vaguni lähedal. „Kakaja stansija?“ , küsis Lennart vene keeles. Taat ei vastanud, tüki aja pärast ütles ta aeglasel moel :  „Aegviidu“.  See oli esimene eestikeelne sõna võõra suust üle mitmete aastate. Inimesed, kes koju ihkasid, vabadusse uskusid, seda ära oodata suutsid, lõpuks tuttavat rongijaama nägid ei ole ilmselgelt Põrgu.  Nii nagu need, kes seda teha soovisid, aga kellel ei jätkunud elupäevi.  Tervist Teile!  Minevik ei ole kunagi surnud. See pole isegi veel möödas.

Allikas: Marko Pomerants

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing