Väärtuspõhisest välispoliitikast

10.06.2011 | Mart Laar | Välis, Riigikaitse

Väärtuspõhisest välispoliitikast on kergem rääkida headel aegadel kui kriisiolukorras.

Väärtuspõhisest välispoliitikast või õigemini selle puudumisest on viimastel aastakümnetel palju räägitud. Kui suurte ja vägevate riikide juures seda ei leita või isegi ei otsita, siis väikeriikide välispoliitika tavaarvamuse kohaselt sellele just tugineb. Seetõttu tunduvad väiksemad riigid meile läbi aegade kuidagi usaldusväärsemate partneritena - näib, nagu suudaksid just nemad maailma paremaks muuta. Jättes siin kõrvale küsimuse, mis maad on üldse maailmas kunagi väärtuspõhist välispoliitikat ajanud, vaatleks järgnevalt, kas ja kuidas just väikeriigid on sellest põhimõttest rasketel aegadel lähtunud. Headel aegadel pole nimelt raske põhimõttekindlust ja aatelisust ilmutada, tõelisele proovile pannakse põhimõtted just keerulistes olukordades. Paljude Euroopa riikide jaoks oli selleks perioodiks Teine maailmasõda, milles mõnele aspektile järgnevalt tähelepanu juhiksin.

Eesti ja teiste Balti riikide saatust Teises maailmasõjas on palju uuritud. Midagi uut sellest rääkida otsekui poleks. Teisalt on viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud rida dokumente, mis heidavad huvitavat valgust suuremate lääneriikide mõtteviisile ja lähenemistele Balti riikide okupeerimist ning selle mittetunnustamist puudutavates küsimustes. On üldiselt teada, et NSV Liit survestas ses küsimuses lääneriike, kuid vähem teatakse seda, kui tugev see surve oli. Praeguseks avalikuks tehtud dokumentidest selgub, et nn Balti küsimus hõlmas liitlaste ja NSV Liidu suhetes küllalt olulise, allakirjutanule isegi mõnevõrra ootamatult suure osa. Stalini tugeva surve alla sattunud lääneliitlased - eriti nende välisministeeriumid - kaldusid siin järeleandmiste poole, kuid selgelt poliitilistel põhjustel jäid lõplikud järeleandmised tegemata. Lääneriigid ei söandanud Balti riikide eest küll aktiivselt välja astuda ning nõustusid vaikides Nõukogude poole nõudmistega, lõplikult nad Balti riike maha aga ei müünud. Olulist osa etendas siin Atlandi harta, mida ühemõtteliselt ignoreerida lääneriikide poliitikud ei söandanud.

Väärtuspõhisest poliitikast rääkides on aga vajalik vaadata ka Teise maailmasõja käigus ühe või teise totalitaarse suurvõimu alla sattunud väikeriikide käitumist. NSV Liidu ja Lääne suhete taastamise järel sattusid Läänes tegutsevad pagulasvalitsused nimelt tugeva surve alla oma poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. Erinevalt vaid suuremate lääneriikide poolt tunnustatud Balti riikide esindustest olid Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused nimelt vähemalt ametlikult tunnustatud ka NSV Liidu poolt. Seetõttu asuti ka neilt juba 1942. aastal nõudma ühemõttelist seisukohavõttu NSV Liidu 1941. aasta piiride ametliku tunnustamise suhtes, kaasa arvatud Balti riikide NSV Liidu koosseisu kuulumise ametlikku heakskiitmist. Seejuures ei teinud NSV Liit seda nii palju mitte otse, vaid lääneriike kasutades. Nii kohtus Suurbritannia välisministeeriumi Vene osakonna juht 29. jaanuaril 1942. aastal Tšehhoslovakkia riigipea E. Benešiga, tundes huvi selle vaadete vastu sõjajärgse Euroopa tuleviku, aga ka Venemaa suhtes. Muuhulgas läks jutt kiiresti ka Balti riikidele, mille kohta Beneš ütles, et väikerahva esindajana tunneb ta loomulikult kaasa Balti riikide püüdlusele iseseisvuse poole. Samal ajal, olles realist, leidis ta, et ei saa loota sellele, et sedavõrd suur riik nagu Venemaa loobuks ise ligipääsust Baltikumile ja kontrollist selle üle. Kuna venelased ei viivat läbi rahvusliku rõhumise poliitikat, leidis Beneš, et Tšehhoslovakkial tuleb nõustuda sellega, et Balti riigid läheksid Nõukogude suveräänsuse alla. Samasuguseid vaateid avaldas Beneš ka kohtumisel Ühendriikide diplomaatidega.

Tõsisemat vastuseisu Nõukogude nõudmistele osutas selles küsimuses Poola eksiilvalitsus, kelle suhted oma uue liitlasega olid niigi enam kui keerukad. Poolakad ei tahtnud midagi kuulda NSV Liidu poolt 1939. aastal okupeeritud alade püsivast liitmisest NSV Liidu külge, kuigi selle eest neile Läänes kompensatsiooni pakuti. Neil puudus ka suurem soov tunnustada teisi Stalini poolt 1939-1940. aastal Molotovi-Ribbentropi paktile tuginedes tehtud vallutusi. Lääneliitlastele valmistas poolakate kangekaelsus tõsiseid probleeme. 1942. aasta detsembris kohtus Poola eksiilvalitsuse juht kindral Sikorski Ühendriikide presidendi Rooseveltiga, kes üritas mõjutada Sikorskit võimalikult kiiresti Staliniga kokkuleppele jõudma. Roosevelti arvates rahuldunuks Stalin Eesti, Läti ja Bessaraabia liitmisega enda koosseisu, võttes soomlastelt Petsamo, kuid jättes poolakatele Vilniuse ja Lvivi. Sikorski kinnitas, et sellistel tingimustel oleks ta kas või hommepäev valmis Staliniga kokkulepet sõlmima. Sikorski ütles presidendile, et tal on küll Eesti ja Läti saatuse pärast kahju, kuid Poola ei kavatse nende pärast Venemaaga tülli minna. Mis aga puutub Leedusse, siis siin kinnitas Sikorski üsna kategooriliselt, et Poola ei kavatse selle saatusse ükskõikselt suhtuda. Poolakad lugesid Leedut endale ajalooliselt ja kultuuriliselt sedavõrd lähedaseks rahvaks, et pidasid vajalikuks igal juhul selle iseseisvuse eest seista.

Neid dokumente pole lihtne lugeda. Enne aga, kui Poola või Tšehhoslovakkia poole rusikat vibutada, tuleks meil kõigepealt enda käitumist vaadata. Pole ju suurem saladus, et nn baaside lepingu sõlmimise järel muutus Eesti välispoliitika kõigeks muuks kui väärtuspõhiseks. Kui osalt olid näiteks sellised ettevõtmised nagu Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine või passiivne suhtumine Eesti lennuväljadelt Soome ründamisse Eestile peale surutud, siis Soome Talvesõja ajal NSV Liidu juhtidega Moskvas ooperis istumine ja punaväe paraadil osalemine oli üsna vabatahtlik ettevõtmine. Selliste asjade järel ei saa Eesti teistele riikidele nende käitumise pärast paraku enam erilisi etteheiteid teha.

See kõik ei kipu just kinnitama arusaama, et väikeriikide välispoliitika tugineb väärtuspõhisele lähenemisele oluliselt suuremal määral kui suurriikide oma. Kuigi ka lääneriigid ei pidanud sellest kohe kuidagi kinni, siis Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise de iure tunnustamist Nõukogude Liidul Ühendriikidelt ja Suurbritannialt saavutada ei õnnestunudki. Võiks arvata, et see polnud Stalini jaoks suurem probleem. Huvitaval kombel on asjalood teistsugused. Praeguseks hetkeks avalikuks tehtud dokumendid osutavad selgelt, et Balti riikide diplomaatiliste esinduste tegevus Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides kujutas NSV Liidule ootamatult tõsist probleemi ning nad pingutasid kõvasti, et nende tegevus lõpetada. Nõukogude luure arusaam Balti riikide diplomaatide võimekusest ja hirm nende tegevuse tagajärgede ees oli selgelt suurem nende tegelikust võimekusest, kuid see valearvestus tuli Balti riikidele kokkuvõttes ainult kasuks. Sama kehtib ka pahameele kohta Rootsi pääsenud kümnete tuhandete pagulaste vastu, kelle maalt väljapääsemine Nõukogude luures suurt pahameelt tekitas. Pagulastele ja nende tegevusele pöörati Nõukogude luure ettekannetes suurt tähelepanu, Nõukogude luure hinnangul olid just nemad süüdi NSV Liidu ja Rootsi suhete mürgitamisel sõjajärgsel perioodil. Arvukatele katsetele vaatamata ei suutnud Nõukogude diplomaadid pagulastele ka „fašisti" tiitlit kaela määrida ega nende tegevust alla suruda. Kui palju oli sellises poliitikas lääneriikide omakasu ning kui palju soovi teatud väärtustest kinni pidada, on loomulikult omaette küsimus, fakt on aga see, et Balti riikide okupatsiooni mittetunnustamine sai aluseks nende iseseisvuse taastamisele viiskümmend aastat hiljem.

Nii ei sõltu väärtuspõhine poliitika mitte sellest, kas vaadeldav riik on suur või väike, rikas või vaene, tugev või nõrk. Kas see meile meeldib või mitte, kuid väärtuspõhine välispoliitika on võimalik üksnes riigis, mis oma poliitikas laiemalt mingitele väärtustele tugineb ning neid ka esindab. Väärtuspõhist välispoliitikat pole oodata totalitaarseid aateid esindavalt riigilt ega paraku ka riigilt, kes oma demokraatlikke põhimõtteid ei hinda ega kaitse. Riigis, kus inimestele on oluline vaid raha ning ratsa rikkaks saamise soov matab enda alla kõik muud väärtused, pole mingit väärtuspõhist välispoliitikat oodata. Kaasaegne Lääne heaoluühiskond tõlgib suurema osa väärtustest kiirelt ja tõhusalt raha keelde ümber, põhjendades väärtustest kinnihoidmisest loobumist sellega, et see võib kaasa tuua rikkuse kasvu aeglustumise - kui meie ühe või teise totalitaarse suurvõimuga sehvti ei tee, siis teevad seda teised ja meie jääme rahast ilma. Katse seda argumenti tänapäeva maailmas ümber lükata on äärmiselt raske kui mitte võimatu. Samas peaksid just väikeriigid selles küsimuses teatavat praktilist mõtlemist omama. Loobudes nimelt ise igasugustest väärtustest oma välispoliitikas, võime ühel hetkel seista olukorra ees, kus suuremad riigid, kellelt me vähemalt enda suhtes kuidagi iseenesestmõistetavat altruistlikku ja väärtustele tuginevat poliitikat eeldame, seda meie suhtes rakendada ei taha. Nii ongi - kas see meile meeldib või mitte, milliseid võimalikke tagasilööke diplomaatilisel rindel või majanduses see meile kaasa võib tuua - peame säilitama, nii palju kui suudame, just väärtuspõhist välispoliitikat. Sest maailm on juba kord selliseks ehitatud, et aidatakse kokkuvõttes ikkagi ainult neid, kes on ise olnud valmis mitte ainult ennast, vaid ka teisi aitama.

Väärtuspõhisest välispoliitikast

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing