Suurtest küsimustest lastekaitses

04.06.2011 | Liisa-Ly Pakosta | Elu

Poliitik Liisa Pakosta (IRL) leiab, et laste kasvatamise reeglid on viimastel aastakümnetel väga kiiresti muutunud. Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga.

Eestis puudub laste õiguste tagamise strateegia, kurtis jurist Kristel Valk 27. mai Postimehes. Jää on hakanud liikuma alles viimaste kuudega - õiguskantsleri juures loodi laste õiguste osakond, sotsiaalministeeriumi laste ja perede uus osakond on oma töö käima saanud ning 7. juunil tuleb Margus Tsahkna juhitud riigikogu sotsiaalkomisjonis teema taas eraldi arutusele.

Vaatame korraks laste õiguste osas veel suuremat pilti kui Eestis või tänavusel aastal toimuv. Paraku tuleb võikaid lugusid aeg-ajalt ilmsiks mis tahes riigis ja kõikehõlmava ning täiesti töökindla suure strateegiani pole jõutud üheski arenenud riigis. Eesti on ka lihtsalt üks püüdlejaist, muidugi saaks alati paremini.

Aga ka väga suur pilt pole lootustandev - OECD värskes uuringus «Doing better for Families» («Parem abi peredele») tõdetakse, et kõikides liikmesriikides on lastega perede üldine majanduslik olukord võrreldes leibkondade keskmise sissetulekuga halvenenud. Ühiskonnad on küll saanud üldiselt rikkamaks, ent rikkus saadab pigem lastetuid peresid. Laste õiguste kaitses kipub olema küsimusi ja küsitavusi rohkem kui kusagil mujal.

Kõik muutub

Perede koosseis, elustiil ja laste kasvukeskkond on viimastel aastakümnenditel muutunud väga kiiresti. Muutused on ehmatanud asjaosalised ebakindlamaks ja kõhklevamaks. Nii vanemad, pedagoogid kui ka söakamad kasvatusteadlased kinnitavad, et väga paljudele küsimustele ei tea nad ühte ja õiget vastust anda. Samal ajal on ebakindlus sünnitanud vajaduse laste kaitsmise ja laste õiguste kohta kirja panna üha uusi norme otsuste või lausa seadustena.

Huvi lapsepõlves toimuva vastu on kasvanud ka laiemalt, teemad on jõudnud alles nüüd kõikidesse sotsiaalteaduste valdkondadesse. Soov kiirete muutuste käigus üldisi juhtnööre jagada on senini kogu aeg tagasilööke saanud.

Vahepeal ausse tõstetud autoritaarne kasvatus on nüüdseks jälle hukka mõistetud. Siis proovisid õnne lastearstid - meditsiinilise diskursuse kohaselt, mäletate, ei tohtinud nutvat last sülle võtta ja toitma pidi kella järgi, ka lapse «väljaheite-aktid» pidid toimuma iga päev ühtemoodi ja samal kellaajal.

Leninlik-stalinliku kasvatuse näidetega ei hakka siin paberit määrimagi. Isegi staar-kasvatuskirjanik Benjamin Spock jõudis enne surma mõned oma varasemad seisukohad ümber hinnata. Ning tänapäeval pannakse imikud jälle selili magama, kuigi Spock selle keelas.

Osa segadustest valitseb senimaani ka Eesti seadustes. Näiteks kui väljusime nõukogulikust töökäsi vajavast paradigmast «laps neljakuuselt sõime, siis kasvab temast inimene», siis kirjutati 1992. aasta haridusseadusesse (endiselt kehtiv!) rõhuasetus, et alusharidus omandatakse kodus. Tollal oli mõte kodused valikuvõimalused taas ausse tõsta.

Kümnendi uuem koolieelse lasteasutuse seadus on sellest krambist juba vaba ning peredele antakse valik: kui laps on kodus, omandagu alusharidus seal, aga kui laps käib lasteaias, siis annab riikliku alushariduse õppekava järgi õpetust lasteaed. Mõne jaoks tekitab see näiline vastuolu aga endiselt segadust.

Kui käisime enne oma esimese lapse sündi perekoolis, siis seletas ämmaemand alatihti, et enne oli nii, nüüd on naa ja see või teine asi on muutumas. Tulevane isa palus vahele, et olge kenad, meil sünnib laps kuu aja pärast, rääkige ainult seda, mis sellel hetkel kehtib. Olen huviga jälginud, kuidas on seisukohad muutunud ka pea iga järgneva sünnituse ajaks, samuti on uperpallitanud arusaamad laste õigest ravimisest, riietamisest ning muidugi ka sellest kõige «lihtsamast» - kasvatamisest.

Uusi norme, näiteks keeldu lapsele rihma anda, aitab levitada nende seadusesse raiumine. Samas - tegemist pole mingi uue normiga! Kui vaatame kas või Eesti traditsioonilist lastekasvatust (vt nt G. Kaljuvee 1972. aastal valminud dissertatsiooni «Eesti rahvapedagoogika põhiprobleeme»), siis on lapse peksmist alati taunitud ning üheks lapse põhiõiguseks on loetud õigust olla sülle võetud ja lohutatud, olla juhendatud ning oma tegemistes võimalikult vähe segatud.

Neid inimesi, kes nende normide vastu eksisid või uskusid teistsuguseid norme, on muidugi alati olnud, õnneks alati vähemuses. Ka Julk-Jüri ja õpetaja Laur toimetasid ühel ja samal ajahetkel ühes ja samas kohas, ühe ja sama seadusruumi sees.

Püüdlus ühiskondlikke norme seadustesse kirja panna päädib aga tänapäeval sageli absurdiga. Ka paljudele ameeriklastele endile tundub naeruväärne keeld, et endaga igati toime tulev koolilaps ei tohi üksi tänavail liikuda.

Keeld, et ka üsna suurt last (erineb riigiti) ei tohi üksi koju jätta, töötab lõpuks laste huvide vastu, samas ei võimaldaks see muidugi mingeid õhtupoolseid vahetusi koolides ilma hommikupoolse pikapäevarühmata, nagu Tallinnal ees seisab. Ja samas - küll oli mõnus lapsena õhtupoolses vahetuses ise koolis käies nautida kodust rahulikku ja segamatut omaetteolemist, mäletan ma.

Kui vaadata Eesti lastehoiunormatiive, siis ei vasta ruuminõuetele väga suur osa täiesti tavalistest peredestki, kus ometi kasvavad terved ja arukad lapsed. Või et mis mõttes on laste huvides, et koolitunni pikkus peab seadusega olema 45 minutit? Kas laste õigused oleks tõesti rikutud, kui mõni kool teeks pimedal aastaajal 40-minutilisi ja valgel ajal 50-minutilisi tunde?

Kõik on väga suhteline. Ilmselt oleme laiemas arengus sealmaal, kus keskmine kaheksakuine tita - teame, kuidas püsti tõusta, aga mis sellest kõigest edasi saab või kuidas istukile tagasi saada, seda me veel ei tea.

Lapsevanem vajab abi

Pikka aega peeti normaalseks, et lapsevanemale piisab loomupärasest intelligentsusest ja oma vanemate kombel talitamisest. Nüüdseks on laste kasvatamisega seotud inimeste kohustused ja õigused kirja pandud - olgu tegemist lapsevanema, pedagoogi või naabriga.

Pärast paaripõlvkonnalist katkestust on aru saadud, et lastekasvatuse tarkus, sealhulgas ka laste õiguste silmaspidamine, ei kandu enam põlvest põlve edasi. Enamgi veel, muutuvas ühiskonnas on eri põlvkondadel kaunikesti erinevaid ettekujutusi sellest, kuidas õige oleks.

Tekkinud on uued terminid, nagu «positiivne», «toetatud», «toetav» või «efektiivne vanemlus», lisaks terve pinutäis vanemluse liike, kuidas iganes on eri autorid pidanud õigeks neid süstematiseerida. Juba 1932 kirjutas Aleksander Elango, et «emade ettevalmistamine on muutunud ühiskonna üheks kõige tähtsamaks ülesandeks» («Koduse kasvatuse küsimusi käsitleva kirjanduse tutvustaja»).

Uude laste ja perede arengukavasse (2011?) jõuab tõenäoliselt ka riiklik eesmärk valmistada ette isasid. Eestis ilmus esimene lastekasvatusõpetus vanematele vahemikus 1789-1811 («Ma-rahva Laste-Kaswatamisest»), seega vähemalt 200 aastat tagasi.

Vahepeal jõudis lastekasvatus ka kooliprogrammidesse, haridusministeeriumi kinnitatud õppevahendina leiab raamatukogudest näiteks 1938. aastast pärit L. Kalling-Kandi «Lapse areng ja kasvatus. Raamat koolidele ja lastevanematele».

Tänapäeval on muutunud tähtsaimaks perekonnaõpetusküsimuseks soovimatu raseduse vältimine - kui see välditud, siis enam-vähem selle koha peal kogu lasteteema uues õppekavas ka lõpeb.

Oluliselt kauem kui arusaam, et ka lapsevanem võib õpetust ja abi vajada, on püsinud krooniline rahulolematus lapsevanematega. Palju probleeme sündivat sellest, et vanemad ei kasvatavat lapsi õigesti.

Äsjasel haridusfoorumil tõi Margit Sutrop esile näiteks tõdemuse, et kutsehariduse väheses populaarsuses olevat süüdi lapsevanemad, kes oma lapsi valesti suunavad! Meenutagem: keda süüdistas Tallinna haridusamet Tallinna koolikatsetes? Eks ikka asjatundmatuid ja määrusest valesti aru saanud lapsevanemaid.

Ajas tagasi vaadates erineb M. Kampmann (Kampmaa) aastast 1896 tänapäeva hariduskorüfeedest vaid stilistikalt: «Minu nõu oli seekord halvale ja hooletusse jäetud tegelikule lastekasvatusele natukene külaleiba tuua ja ära väsinud ehk koguni magama uinunud vanemaid ja kasvatajaid selle kalli võidukrooni peale juhatades, mis neile nende vaeva järele osaks saab, äratada ja uuele võidujooksule julgustada...» («Lahtised kirjad emadele», lk 20).

Arvestades peredele jagatavate nõuannete hulka ja vastuokslikkust (à la «Räägi lapsega, aga ära liiga palju räägi!»), pole muidugi ka imestada, et teatud tuimus on kerge tekkima. Kui sirvida nõuanderaamatuid, siis veidigi vanematelt lehtedelt leiab tänaseks päevaks ka väga selgelt vananenut.

Täpselt sada aastat tagasi soovitab lastearst, et karistus peab ilmtingimata valu tekitama ning mida väiksem laps on, seda efektiivsem kehaline karistamine olevat. Valutunde järgi saavat ka lapse arengut kontrollida, sest «paljud vaimliselt alaväärtuslised ning tahajäänud lapsed on valutundmuse vastu õige tuimad, nii et isegi nõelapisted, põletamised ega muud vigastused valu ei sünnita!» (A. Czerny, «Arst lapse kasvatajana. Ettelugemised», lk 54).

Kogu häda on selles, et me ei tea päris täpselt, kui kiiresti vananevad need nõuanded, mida meile praegu pakutakse. Palun mitte valesti aru saada - ka mind ennast on lapsevanemana paljud loetud või saadud nõuanded tõesti aidanud, aga kõik tuleb läbi kahtluste ja kõhkluste tugeva filtri lasta ning südamega ka veel läbi valgustada, enne kui midagi järele tegema hakata.

Üsna kurnav. Lisaks tuleb arvestada, et üha enam aega veedavad arenenud riikide lapsed perekonnast eemal - lasteaias, koolis, huviringides. Kui reeglid ja väärtused erinema kipuvad, tekivad uued probleemid.

Lastekaitse on tõepoolest midagi palju keerulisemat, eriti kui võrrelda seda harjumuspärasema looduskaitse või muinsuskaitsega. Kuna üks laps ei sarnane kunagi teisega, siis ei ole ka ühesuguseid juhtumeid, kõik on alati eriline ja erinev.

Midagi on püsinud muutumatuna

Armastus. Selle vastu pole saanud ükski kõikuv teooria. Laps vajab armastust ja armastatud olemist nagu õhku.

Nii et kui lastekaitseseadusesse saaks kirjutada üheainsa lause, siis kõlaks see vast nii: «Lapse vanemad, pereliikmed kui ka kõik teised lapsega kokku puutuvad või laste eest vastutavad inimesed armastagu lapsi tingimusteta ning tagagu parimal võimalikul moel ning suure empaatiaga nii oma kui teiste lastele parim arengukeskkond ning vajalik abi.»

Kui see miskipärast ei õnnestu, siis vajavad abi täiskasvanud. Kui on äärmusliku juhtumina nii halvasti, et see abi ka kuidagi ei aita, siis tuleb otsida uued täiskasvanud, arvestades muidugi ka lapse enda arvamusega.

Muide, Pipi Pikksukk on üks tuntumaid näiteid, kuidas lapse põhiõiguseks on oma arvamus välja öelda ja eeldada, et sellega ka arvestatakse. Lastekaitsetöö iseloomustamiseks näitlikult keerukas ning ambivalentne juhtum. Muide, tehniliselt võttes oli ka Pipi isa läinud välismaale paremat tööd otsima...

Suurtest küsimustest lastekaitses

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing