Majaomanikud ja pursuid

02.06.2011 | Juhan Parts | Elu

Tean Tallinna Tina tänava korterelamus elavat korteriomanikku, kelle maamaks aastas just korteri pealt oli mullu 9000 krooni. Ta elas varem Tallinnas Jüri Vilmsi tänaval korteris. Seal maksis ta maamaksu korteri kohta üle 6500 krooni. Üks kaas-omandis olev maja Tallinnas Poska tänaval peab näiteks kandma 34 902 krooni suurust maamaksu aastas, mida peavad tasuma korteriomanikud.

Poomi lahendus on ilmselt lihtne: kui nad seal elada jaksavad, siis on nad pursuid ja maksku. Kui ei jaksa maksta, koligu Lasnamäele. Ütlen sellele mõt-teviisile vastu, et ka õiguskantsler Teder on rõhutanud, et omandimaksude (milleks on ka maamaks) puhul tuleb silmas pidada, et maksu tasumise kohustus ei sunniks maksumaksjat oma omandist loobuma ega ohustaks maksumaksja võimet elada inimväärselt.

Eesti eluasemefondi kujunemine on üleminekuriikidega sarnaselt võrreldes Lääne-Euroopa riikidega teistsugune. Kui näiteks Soomes on koduomanikke rahvastikust ligi 67% ning Saksamaal 45%, siis Eestis on see määr üle 85%. Veel 1994 oli riigi ja omavalitsuste omandis 71% eluruumidest. Nüüdseks on üle 96% eluasemetest eraomandis.

Hulgaliselt probleeme

Muutuse põhjuseks oli radikaalne elamu- ja omandireform, millega sisuliselt rahvas sai oma kodu omanikeks. See tähendas ka seda, et koduomanike seas on palju erineva majandusliku suutlikkuse ja sotsiaalse taustaga inimesi. Eluruumidest paikneb eluasemevaldkonna arengukava andmetel linnades kaks kolmandikku ja maal üks kolmandik. Oma elamus ei ela sugugi üksnes rikkurid, nagu Poom väidab. 10% leibkondadest elab talumajapidamistes, 19,5% pere- ja ridaelamutes ning korterelamutes 70,5%.

Meie eluasemevaldkonnas on hulk tõsiseid probleeme. Esiteks, eluasemete kättesaadavus. Teiseks, eluasemete erivajadustega kohandamise probleem. Ligi kolmandik puudega inimestest vajab iseseisvaks toimetulekuks oma eluaseme kohandamist. Kolmandaks, eluasemefondi amortiseerumine ning kvaliteedi langus. Aastatel 2010- 2014 on vaja normatiividega seotud eluea saabumise tõttu hinnanguliselt rekonstrueerida üle 8000 korteri ehk 350 000 ruutmeetrit aastas.

Praeguse ehitustempo juures on tõsiasi, et uusehitiste maht ei kata tinglikult eluea lõppemise tõttu eluasemeturult väljalangevate elamute kadu. Olemasolev eluasemefond on EL-i liikmesriikide keskmisega võrreldes oluliselt halvema kvaliteediga. Näiteks tehnovarustatuse puhul on Eestis rohkem kui viiendik eluruumidest sooja vee ja pesemisvõimaluseta. Eriti suur probleem on see vastavalt uuringutele kolme ja enama lapsega peredele ja töötu leibkonnapeaga leibkondadele. Nii et tegemist pole selliste väikeelamute puhul mingite rikkurite lossidega. Ligi 25% meie eluruumidest pärineb veel Teise maailmasõja eelsest ajast.

Kodualuse maamaksu kaotamine on IRL-i pikaajalise poliitilise seisukoha väljendus. Eelmise parlamendikoosseisu ajal muutsime maamaksu seadust nõnda, et kohalikud omavalitsused said õiguse kodusid maamaksust vabastada. Kolm IRL-i juhitavat omavalitsust kitsendustega seda ka tegi. Kui IRL läks hiljuti koalitsiooni Tartus, siis leppisime ka seal kokku, et 2012 vähendame Tartu koduomanikel maamaksu poole võrra. Seda lubasime enne valimisi lepingus valijaga ja praegu viime otsuse ellu.

Valitsusel peab olema oma elamupoliitiline arusaam pikas perspektiivis. Selline vaade tulevikku on ka peredel. Riigi maksupoliitika ei peaks peredelt võtma võimalust ka korteri asemel pereelamut soetada, kui neil selleks majanduslikud võimalused tekivad. Poom muretseb selle pärast, et sääst on majade puhul absoluutarvudes suurem kui korterite eest. Ka maja omamisega kaasneb näiteks Nõm-mel hulk avalikke koormisi ja kohustus maja ja ümbrus korras hoida. Kodu omamisega on seotud kulud ja meie koduomanike struktuuri arvesse võttes pole mingit põhjust neid täiendava maksustamisega koormata.

Eelmise parlamendikoosseisu ajal vabastati maamaksust maksuarved alla 50 krooni. Nüüd on mõistlik astuda järgmine samm.

Majaomanikud ja pursuid

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing