Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Sammas on petukaup?

Et kuskil peaks olema sammas, mille ees mul tuleb ilmtingimata kummardada - nii kaugele mõtlemaks pole ma veel kasvanud. Sestap on Harjumägi minu jaoks lihtsalt üks kõrgendik Toompea jalamil, ei rohkemat. Kahtlemata selles, et Vabadussammas Harjumäele tuleb, ja uskumata, et ta jääb üldse ära, ei ole ma siiski nõus Vilja Kiisleriga ("Miks vabadussammast ei tule" - SL Õhtuleht 14. juulil), kelle järgi see sammas juba on, kui kasutada Gustav Suitsu sõnu, "sahkerduste saak".

Vilja Kiisleri sõnade kohaselt sõltub vabadussamba rajamine koos tema avamisega lihtlabasest poliitilisest kokkumängust kolmnurgas Keskerakond - Reformierakond - IRL, eesmärgiks mitte sammas, vaid soodne positsioon pärast kohalikke valimisi 2009.

"Kõik ei ole nõnda, nagu näib."

Niiviisi kirjutas August Sang 1958. Vabaduse väljak kuulub Tallinna linnavara hulka. Eemalseisjale jääb segaseks, kelle registrijärgne kinnisvara hakkab olema tulevane vabadussammas, sest pole arusaadav, mis moodustab selle ansambli, mille dominandiks sammas saab. Igasugused mälestusmärgid ja ausambad eeldavad enda juurde jõudmiseks pikka, kusjuures vaba teed. Mõeldud oli vist nii, et tee vabadussamba ette algab umbes Jaani kiriku peaukse kohalt. Arheoloogiliste väljakaevamiste jm tõttu algaks praeguse seisuga ainuke vaba tee vabadussamba juurde aga hoopiski tema tagant, sealtpoolt Kiek in de Köki! Selge ilmaga mõnisada meetrit allamäge, sajuse ilmaga säärikud, keep ja vihmavari. Paned küünla ja hetk hiljem on ta kustunud, asetad lilled ning mõne päeva pärast veab koristusbrigaad need kompostihunnikusse.

On, nagu poleks ükski vabadussamba rajajaist käinud ealeski surnuaial esivanemate haudu korda tegemas. Kui tulebki välja, et vabadussamba püstitamine just Harjumäele oli poliitiline käsk - ja käsk on vanem kui meie -, kas siis tõesti polnud selle käsu andmise ajal ainukestki asjatundjat, kes öelnuks, et ei: see käsk jääb ära? Kas või viitega tõsiasjale, et Vabaduse väljaku alune tuleb arheoloogiliselt lahti ning välja kaevata, missugust tööd iga ilmaga ei tee. Rohkem kui poliitilisi sobinguid kahtlustan ma Eestis lakeilisust, seda, et asjatundja ei mõtle mitte tõest, vaid pajukist.

Aastal 1997, mil riigikogu küsimuse vabaduse auks rajatavast monumendist kõneks võttis, polnud mingit pronksööd. Tõenäoliselt oli mõne välisriigi diplomaadi imestus seeüle, et väärtused on teil segamini, kui Maarjamäel on Jääretke mälestuseks kõrge obelisk koos pooliku ansambliga, ent monumenti Reaalkooli kõrval tuleb otsida ja paraadi selle ees ei korralda. See, mis on saanud kaitseminister Jaak Aaviksoo osaks, on tagajärg, mitte põhjus, aga kui ta tahtnuks osutada, et riigikogu algatas asja vääralt, siis see tähendaks enese vastandamist tervele parlamendile. Ka Tallinna linnavalitsusele, mida juhtis Ivi Eenmaa. Ka Edgar Savisaare osaks on tagajärg, mitte põhjus.

Kelle sammas see on?

Vilja Kiisleri järgi tuleb välja, nagu oleks kõige olulisem see, kes saab vabadussamba enesele. Niisamuti nagu see, kelle kontosse hakkab kuuluma Vabaduse väljaku ajakohastamine. Kui vabadussammas oleks kellegi isiklik asi, siis me teised oleme kõik tema orjad, sest välja arvatud riigieelarve ja annetused, igaüks meist teda ei püstita. Siit Kiisleri teine eksitus - nagu võidaks samba püstitamisest see ringkond, kes tahab pealinnas alates aastast 2009 olla võimul. Teiste sõnadega - nagu oleks vabadussammas võimuletuleku garant. Tööriist. Kepphobune. Kui nii, siis on tegu vabaduse varastamisega. Ei usu, et ükski erakond mõtleks nii enesetapjalikult.

Vabadussammas on avatud siis, kui tema juurde pääseb igasuguste takistusteta just eestpoolt. Tehnoloogiliselt seega enne Vabaduse väljak, siis sammas. Samba truualamlikud pooldajad mõtlesid vastupidi, Tallinna linnavalitsus jälle ei tea, mille peal ta asub. Usun küll, et Vabadussõjas polnud nii palju närvihaigeid kui vabadussamba püstitamisel. Horatius võis öelda, et "teoks ausamba ma teind", ent meil tuleb oma Horatiust veel oodata.

 

Allikas: SL Õhtuleht