Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

10.05.2011 | Andres Herkel | Välis, Euroopa, Elu

RÄÄGIME EBAMUGAVATEST ASJADEST JÄRJEST NAPIMALT? Andres Herkel arutleb, kas poliitikud on tõesti need inimesed, kel on kõige vähem kodanikujulgust ning küsib, miks ühiskond kipub ebaõigluse ja poliitkuritegude ees järjest enam silmi sulgema.

Miks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on valmis hoogsalt sekkuma inimõiguste rikkumisse Liibüas, aga kui Georgia sattus Venemaa rünnakurahe alla, siis järgnes tema poolt küll tugev enesenäitamine konflikti lahendajana, kuid mitte nii otsustav surve agressorile? Miks puudus Läänel otsustavus sekkuda Tšetšeenias, kui aset leidis kõige ulatuslikum inimõiguste rikkumine Euroopa kontinendil? Miks kardavad riigipead dalai-laamale, kes on Nobeli rahupreemia laureaat ja üks nüüdismaailma vaimseid liidreid, tihti isegi tere öelda?

"HALVAD AJAD" - PSÜHHOLOOGILINE KATEGOORIA

Kriisieelseil aastail, kui nafta- ja gaasihinnad tegid läbi uskumatu tõusu, ütles üks diplomaat: "Midagi pole teha, väärtuspõhise välispoliitika jaoks pole just parimad ajad!" Ent aeg on muuhulgas ka psühholoogiline kategooria. "Vale aeg" on iseenesest kehv põhjendus selleks, et kodanikujulguse puudumist välja vabandada. Tõsi, meie võimalused väärtuspõhisele poliitikale liitlasi leida on tihti piiratud ja me riskime alailma sellega , et võime jääda kaotajaks. Aga ka võimalus kaotada on halb põhjendus, et end sellega välja vabandada.

Hiljuti sattus mulle kätte üks raamatuke, saksa-juudi autori Kurt Singeri "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" (Tormikiri, 1999). Autor on sedasorti rahuaktivist, kelle arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest tunduvad minule naiivsed. Aga see, kui ähvardava tõepärasusega ta poliitikuid kirjeldab, on tabav ja hoiatav. Singer ütleb, et just poliitikute juures on kodanikujulgus haruldane. Selleks, et karjääri teha, ohverdatakse põhimõtted, mida poliitiline südametunnistus soovitab.

Aga kuidas on lood julguse ja südametunnistusega rahvusvahelistes suhetes? Kunagi ääsisid rootslased, et valitsuse valmidus maailmas inimõigusi kaitsta kasvab võrdeliselt sellega, kui kaugel Rootsist on maa, kus inimõigusi rikutakse. Veel rohkem mõjub positsioon, mis ühel või teisel riigil maailmas on. Venemaa keerab sõnakuulmatutel naabritel gaasikraani kinni ja Hiina RV püüab kaubandusliku blokaadiga isoleerida riike, kes kritiseerivad inimõiguste olukorda, kohtuvad dalai-laamaga või annavad Nobeli preemia dissidendile.

ÄHVARDAV VAIKIMISSPIRAAL

Olen hulk aega jälginud, kuidas Tšetseenia teema nn pehmeid väärtusi kaitsvas Euroopa Nõukogus järjest enam vaatevälja äärealale nihkub. Algul oli see tugevalt üleval, nõuti läbirääkimisi poliitilise lahenduse saavutamiseks ning inimõiguste rikkujate vastutusele võtmist. Hiljem tehti raporteid juba harvem ja üksnes inimõiguste vaatevinklist, kõik poliitilised küsimused heideti kõrvale. Venemaad ei taheta ju ärritada ja mingid separatistidsektsessionistid ei või kahtluse alla panna üliriigi õigust oma territooriumil oma poliitiline tahe mis tahes meetoditega peale suruda.

Georgia sõja kohta tehtud raportite saatus on sarnane. Algul tehti neid tihti ja kriitilisi, aga nüüd on loobutud, humanitaarolukord on ainus teema, mida ei saa vältida.

Väärtuspõhine poliitika ja üldine kodanikujulgus on asuuris demokraatia laienemise protsessiga. Kui Berliini müür langes ja Ida-Euroopa vabanes, kanaliseerus kodanikujulgus Eestis laulvaks revolutsiooniks. Tartu-kogemusega kindral Dudajev võttis Baltimaade vabadusliikumistest šnitti ja kutsus kokku Tšetšeeni kongressi. Peagi sai Dudajevist kodumaal president. Inimesed ei häbenenud oma poliitilisi eesmärke ja nende eest ei karistatud.

Nüüdne tagasilöök demokraatiale tähendab lööki ka kodanikujulguse ja väärtuste pihta. Tegelikult algas see juba esimese Tšetseenia sõjaga, kasvas Pütini võimuletõusuga Venemaal ja on nüüd muutunud ähvardavaks vaikimisspiraaliks rahvusvahelistes suhetes.

KARISTAMATUSE SÜNDROOM

Samal ajal, kui Ramzan Kadõrovi raudne haare on Tšetseenia näiliselt vaigistanud, on karistamatuse sündroom, hirm ja omakohus muutunud normiks kogu Põhja-Kaukaasias. Venemaa ei tule olukorra haldamisega toime ja tema poolt pakutud jõulahendused pole jätkusuutlikud.

Tolle "karistamatuse sündroomi" on kõige paremini avalikkuse ette toonud Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg'is. Kohtult on tulnud ridamisi lahendeid, mis ütlevad, et Vene Föderatsiooni ametivõimud pole kaitsnud inimeste õigust elule ja õiglasele kohtupidamisele, üle on astutud piinamise keelust jne. Vene Föderatsioon pole Euroopa-tasandi kohtulahenditest mingeid olulisi järeldusi teinud, st karistamatuse sündroom jätkub.

Ja jätkub ka vaikimise sündroom. Poliitikud pelgavad Tšetšeeniast kõnelda, sest sellega võidakse pälvida islamifundamentalismi, terrorismi ja ekstremismi toetaja märk. Ja suhted Venemaaga saavad rikutud.

ASJADEST RÄÄKIMISE JÕUD

Teema poliitilise tõstatamise võimalused on marginaliseeritud sellega, et pärast legitiimselt valitud presidentide kõrvaldamist (Dudajev tapeti 1996. ja Mashadov 2005. aastal) on võimu järjepidevust omaks pidanud hulk kaheldava kuulsusega või isehakanud sõjapealikke, kelle väärtused ja meetodid kindlasti euroopalikku süsteemi ei kuulu. Nende kaitseks on raske kõnelda, kõnelda saab väärtuste kaitseks, mida enam pole.

Aga miks on kõik niiviisi läinud? Miks hävitati nõrgad demokraatia-eeldused juba eos koos Dudajevi ja tema enesemääramispüüdlusega?

Vaikimise erivorm poliitikas on pelg nimetada asju nende õigete nimedega. Selleks luuakse lausa orwellikke uuskeeli ja -väljendeid. Inimõiguste rikkumist nimetatakse võitluseks terrorismi ja ekstremismi vastu, karistusoperatsioone korra tagamiseks jne. Nimetamise jõud on võimas. Ja just sellepärast ei tohi tagasi kohkuda, lakata asju õigete nimedega nimetamast ja inimõiguste teemat lausa nüri järjekindlusega esile toomast.

Tšetseenia ja mitte ainult: karistamatus ja vaikimine

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing