Teed Võrumaale!

29.03.2011 | Hasso Ploomipuu | Regionaal, Maaelu, Elu

Võrumaa kodudesse viivad auklikud teed. Kevadel sulava lume ja jää alt nähtavale ilmuvad teed on talvest üsna palju kannatada saanud - külmumine ja paisumine lõhub teed sõltumata selle kattest. Võrumaal on palju teid ja seetõttu ka palju muret, sest iga inimene sõltub väiksemal või suuremal määral teedest ja nende sõidetavusest. Võrumaa teed on kehvas seisus - peateed, külateed ja ka tugiteed, mida ei tohi jätta unarusse, kuna need ühendavad omavahel kaht esimest ja linnasid.

Osa Võrumaa mustkattega teedest on ehitatud 40-50 aastat tagasi. Näiteks Mõniste-Ape tee Ape-poolne osa, Võru-Räpina tee lõik Kääpa sillast Pindi sillani, Antsla-Vaabina tee, Võru-Mõniste tee Mõnistest Saru lauatehaseni. Nendel lõikudel puudub dreenikiht ja katte alus-
ehitus. Mustkattega teede kasutuseaks peeti varem 12 aastat, see aeg on juba ammu möödas. Suur osa asfaltkattega teid on valminud 1966. aasta, mil Võrumaal hakati asfaltbetooni tootma ja 1990ndate alguse vahel ehk siis on umbes 20-45 aastat vanad. Asfaltkatte kasutuseaks peetakse 15 aastat - see aeg on tublisti ületatud.

Ka naabrite juurde viib auklik tee. Kehvas seisus on ka Võru-Rõuge-Luutsniku-Aluksne tee, nii Eesti Vabariigi kui ka Läti Vabariigi poolne tee osa, samuti Mõniste-Ape tee. Nende teede renoveerimise rahastamiseks oleks mõistlik rakendada INTERREG piiriülese koostöö programmi. Miks seda tehtud pole? Eesti Vabariigi üks peateedest Pihkva-Riia tee valmis aastal 1979, tänaseni on seda üksnes pindamise teel korras hoitud. Miks pole leitud kaubavahetuse seisukohast nii Eestile kui Võrumaale nii olulise tee renoveerimiseks raha riigieelarvest ega välistoetustest?

Teid on remonditud väga vähe. Alates 1990. aastatest on renoveeritud Võrumaal märkimisväärselt vähe tugimaanteid - ainult Võru-Põlva tee ja möödunud aastal ka Verijärve-Kubja teelõik. Viimasel paaril aastal on Võrumaa näpuotsaga teedele raha saanud.

Olen ise suutnud tuua Võrumaale raha Mõniste-Kuutsi tee ja Varstu vallas Vana-Roosa küla ja Lüütsepa küla kruusateede tolmuvabaks muutmiseks. Mu isa ei jõudnudki Mõniste-Kuutsi tee tolmuvabaks muutmisele raha eraldamist ära oodata, vaid läks maanteeametist enne pensionile. Samas seisis see lõik tema poolt märgituna aastaid teehoiukavas - vahendeid lihtsalt polnud -, nüüd sai see lõpuks tehtud.

Aga ega kruusateed ei olegi probleem - probleem on see, et inimesed peavad tolmu sisse hingama. Asulates tehakse kruusateedele tolmutõrjet - jõukamad Põhjamaad teevad seda ka asulavälistel kruusateedel. Eestis peaks tolmutõrjet tegema nii, et ükski riigitee ääres elav, oma kodu ja Eestimaad armastav inimene ei peaks tolmu sisse hingama.

Riik ei panusta teede korrastamisse

Teeseaduse järgi on riigiteede rahastamiseks ette nähtud 75 protsenti kütuse aktsiisimaksust ja kümme protsenti erimärgistusega kütuse planeeritud laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et eelarve vahendid, välistoetused ja teedevalitsuste omatulu kokku moodustavad kütuseaktsiisiga ettenähtud riigiteede rahastamise osa. Sellisel viisil koostatud eelarves kasutatakse kütuseaktsiisi laekumisest vabanenud vahendeid muudes valdkondades. Selliselt koostatud eelarve tõttu ongi riigiteed alarahastatud. Me oleme endale ise valinud targa Riigikogu ja valitsuse.

Omaette probleem on naastrehvide kasutamine ja seda nii pikal perioodil. Mullu ehitatud teekattesse Verijärve-Kubja lõigul on juba selle talvega tekkinud rööpad. Külmaga muutub bituumen rabedaks ja kistakse naastude poolt lahti - see värvibki hanged mustaks. Rööbastesse kogunev vihmavesi muudab liiklemise ohtlikuks soojal perioodil, külmast ajast rääkimata. Naastrehvidega teesse kulutatavaid rööpaid ei suudeta lihtsalt parandada. Rööbaste pindamisega saadakse ebaefektiivne tulemus, kulu sellele on aga suur.

Veel 21. sajandil on kolmes Lõuna-Eesti maakonnas pool riigiteedest kruusateed. Ilmselt on neid nii palju hajaasustuse tõttu. Inimesed elavad üksteisest võrdlemisi kaugel - 1000 ruutkilomeetri kohta on Valgamaal 546, Võrumaal 545 ja Põlvamaal 538 kilomeetrit teid. Võrdluseks on näiteks Ida-Virumaal 288 ja Harjumaal 375 kilomeetrit teid 1000 ruutkilomeetri kohta.

Naljaga pooleks - valitsusasutuste ja tööstuse Tallinnasse koondumise eeskujul võiks ka Eestimaa elanikud viia Tallinna elama - siis kaoks ka hajaasustus ja teid polekski tarvis. Nõukogude ajal sellega algust juba tehti, kui koondati elanikud taludest kolhoosikeskustesse kokku.

Rahva suurematesse keskustesse koondumine on jätkunud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamisest. Alles viimasel ajal on märgata üksikute perede linnast maale kolimist. Linnast maale elama asuda soovijad kõnelevad kui ühest suust, et nad ei soovi muud, kui et nende koduni viiks sõidetav tee, olemas oleks elekter ja internet - ülejäänuga saame ise hakkama.

Riik peab appi tulema. Kasvõi sellega, et valitsus ütleb selge häälega välja, kus lõpeb Eesti riik. Kas selleks on kaardile märgitud piir või lõpeb Eesti Tallinnaga. Elamine Eestis väljaspool Tallinna eeldab korralikke teid.

Riigiteede rahastamine peab toimuma taas põhimõttel, kus 75 protsenti kütuseaktsiisiraha läheb puhtalt teedeehitusele ning sellele lisanduvad välistoetused ja riigi teedeettevõtete omatulu.

Ka kohalikel omavalitsustel peab jätkuma vahendeid teede hoolduseks. See tähendab, et riik peab võimaldama selleks rohkem vahendeid. Näiteks tänane olukord, kus lumerohke talve tagajärjel on teede hoolduseks eraldatud vahendid kulunud või otsakorral, ei ole omavalitsustel võimalik teostada suviseid hooldustöid.

Teed Võrumaale!

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing