NATO laienemine peab jätkuma

11.07.2008 | Jaak Aaviksoo | Riigikaitse

Sel kolmapäeval allkirjastasid Põhja-Atlandi lepingu organisatsiooni liitumisprotokollid kaks uut liikmesriiki keerulise ajalooga regioonist.

Albaania ja Horvaatia seisavad nüüd ühenduse täisliikmeks saamise lävel. Vaatamata Balkani poolsaarel valitsevale keerulisele olukorrale on need riigid suutnud kindlalt järgida enda valitud teed. Kuid Euroopa piiride lõpliku mahajoonistamise eel on peale Balkani veel vaja lahendada Ukraina ja Kaukaasia (esmajärjekorras Gruusia) küsimus.

1990-ndatel andis NATO Euroopa Liidu kõrval positiivse sisendi teiste hulgas ka Eesti reformikavadesse, motiveerides ning aidates meid nii materiaalselt kui ka väljaõppe kaudu. Albaania ja Horvaatia on nüüd ennast sellesama õppetöö käigus tõestanud vastutustundlike ning usaldusväärsete liitlastena. Liikmesusprotsessi (MAP - Membership Action Plan) vältel allutab NATO taotlejad rangetele nõuetele, mille täitmine nõuab keeruliste kaitsealaste reformide läbiviimist. Albaania ja Horvaatia liitumispingutusi tuleb iseäranis hinnata, sest Balkani poolsaarel leidis 1990. aastatel aset Euroopa esimene Teise maailmasõja järgne relvastatud konflikt.

Nagu Eesti, nii on ka Albaania ja Horvaatia väikeriigid, kes on raske tööga palju saavutanud.

NATO liikmetena jagavad Eesti ning uued liikmesriigid omavahel mõningaid sarnaseid väljakutseid. Nii on Horvaatiale ja Albaaniale üheks küsimuseks oma (NATO) õhuruumi kaitsmine, s.t ülesanne, mida Eestis täidavad seni Balti õhuturbemissiooni raames meie NATO-liitlased.

Tähelepanu rahutule piirkonnale

Albaania ja Horvaatia osalevad juba praegu oma sõjaväelastega välismissioonidel ja panustavad seeläbi ühise julgeolekuarhitektuuri kujundamisse. Horvaatia on partnerriikide hulgast silma paistnud kui üks aktiivsemaid ja tõhusamaid Afganistanis osalejaid. Tubli panuse on Afganistani ning Kosovo rahu tagamisse andnud ka Albaania. Juba 2002. aastast on Tiranas Kosovo regionaalne NATO peakorter, mis Kosovoga tegelemise kõrval on nõustanud Albaania valitsust kaitsereformide läbiviimise asjus.

Sarnaselt Eestiga on ka Horvaatia ja Albaania sõjajõud väiksemad kui suuremate NATO liikmesriikide omad. Samal ajal panustavad mõlemad riigid riigikaitsekulutustesse oma SKT-st üle NATO keskmise ning tänapäevastavad infrastruktuuri ja relvastust. Uute liikmete panus alliansi jõududesse on piisavalt suur, et

NATO peaks neid võrdväärseteks partneriteks ja võtaks ühehäälse otsusega täisliikmeks. Briti publitsist Timothy Garton Ash kirjutas pea kümme aastat tagasi, et kui Euroopa oleks suunanud Balkanile vähemalt poole sellest energiast, mis kulus Euroopa rahaliidu tegemisele, siis oleksime ära hoidnud suure katastroofi. Sellega otseselt nõustumata võib nüüd Ashile vastasta, et NATO ja küllap tulevikus ka Euroopa Liidu laienemisega Balkanile täidame me oma auvõla - ja suudame laiendada oma heaolu ja julgeolekut piirkonda, mida pikka aega peeti Euroopa tagahooviks. Prognoosin, et rahu Balkanil võib anda üsna suure impulsi Euroopa stagneeruva majanduselu hoogustumiseks ja võib-olla jõuame rahumeelsema üksteisemõistmiseni ka Euroopa identiteedi küsimuses.

Järgmisel aastal 60. aastapäeva tähistav NATO on rahvusvaheline sõjalis-poliitiline organisatsioon, mille on ühise julgeoleku tagamiseks moodustanud demokraatlikke ja õigusriigi põhimõtteid väärtustavad riigid. Kuigi aastatega on ülemaailmne julgeolekukeskkond märgatavalt muutunud, on allianss suutnud säilitada oma vajalikkuse ka pärast külma sõja lõppu, mille tingimustes ta esialgu loodi. NATO kui maailma mõjuvõimsaima julgeolekuorganisatsiooni panus eri konfliktikolletes rahu taastamisse on uuenenud NATO nurgakivi: oleme - nüüd koos Albaania ja Horvaatiaga - võimelised kasvatama rahvusvahelist julgeolekut ka oma piiridest kaugel. Ning tugevatele organisatsioonidele on omane laieneda - seda nii enda tugevusest tulenevalt kui ka teiste soovist sellega liituda.

Laienemisvastased ei õpi

Iga laienemisvooruga kerkib küsimus: kuhu edasi? NATO jaoks on vähemalt lähituleviku plaanid selged. Kevadisel Bukaresti tippkohtumisel anti lisaks Horvaatia ja Albaania liitumiskutsetele ka selgesõnaline lubadus võtta Ukraina ja Gruusia tulevikus alliansi liikmeks. Selles küsimuses ootame järgmisi otsuseid aasta lõpus toimuvalt NATO välisministrite kohtumiselt. Lisaks liitub Makedoonia kohe, kui lahendatakse nimeküsimus Kreekaga. Eesti toetab endiselt Makedoonia liikmesust ning Gruusiale ja Ukrainale esimesel võimalusel liikmesuse tegevusplaani andmist, et nood saaksid alustada NATO liikmeks saamise ettevalmistusi. Kui seada tinglikult NATO laienemise edasiseks kriteeriumiks Põhja-Atlandi julgeolekuruumi paranemine, siis on kõik nimetatud Euroopa riigid selle ka täitnud (nii võib lugeda Põhja-Atlandi lepingu artiklist nr 10).

Kaksteist aastat tagasi ei pidanud enamik poliitikavaatlejaid ja poliitikuid Eesti liitumist NATO-ga lähiperspektiivis realistlikuks. Eesti liitumise vastu kasutasid seda mittetoetavad jõud eri argumente: Eestit pole võimalik kaitsta, Eesti asub Vene mõjualas, Eestis elab märgatav venekeelne vähemus ja NATO ise ei suuda toime tulla järjekordsete uusliikmete liidendamisega. Kuigi vahepeal on maailm oluliselt muutunud, siis midagi oleks justkui samaks jäänud: Ukraina ja Gruusia liitumise vastu seisvad jõud kasutavad jälle samalaadseid argumente, ajaloost õppimata. Eesti ülesanne on igakülgse otsese ja kaudse toetuse abil tõendada, et sellised vastuargumendid kõlavad taas sisutühjalt.

Alliansi liikmesriigid on endale reserveerinud õiguse seada liitumisläbirääkimistel tingimusi, mille täitmise korral võetakse uusi liikmeid vastu ühehäälselt, kõigi nõusolekul. NATO ei luba kolmandatele riikidele vetoõigust alliansi jaoks tähtsate otsuste tegemisel. NATO otsuseid saab teha ainult NATO ise.

NATO laienemine peab jätkuma

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing