Perestroika ristiisa

11.02.2011 | Mart Laar | Elu, Ajalugu

Öeldakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Üks poliitik, kelle kohta see täiel määral kehtib, on USA president Ronald Reagan. Vasakpoolsetele ringkondadele oli tema tõus võimule 1980. aasta presidendivalimistel täielik šokk. Kuid mitte ainult nemad, vaid ka muidu neutraalsed väljaanded kuulutasid, et võimule on tulnud uus Hitler ning Ühendriigid seisavad nüüd kokkuvarisemise äärel. Klu Klux Klanist ja muust sellisest ei maksnud rääkidagi. Asi polnud seejuures mitte ainult Ühendriikides. Kui Madam Tussaud' vahakujude muuseum Londonis palus külastajatel 1982. aastal vastata küsimusele, kes on nende meelest absoluutse kurjuse kehastuseks ajaloos, mainiti kõige rohkem nelja nime: Hitlerit, krahv Draculat, Margaret Thatcherit ja Ronald Reaganit.

Aeg annab siiski arutust. Nimelt osutus Reagani poliitika ootamatult tulemusrikkaks. Nõukogude Liit kukkus kokku kiirusega, mida keegi polnud ette näinud, muutes otsustavalt maailma nägu. Selle eest on Reaganile ettevaatlikult asutud ka tunnustust jagama, kuid päris omaks pole teda endiselt tunnistatud. Seda tõendab kas või see, et Reagani 100. sünniaastapäeva eel võis Bordersi raamatukauplusest Seitsmendal avenüül New Yorgis leida küll arvukaid uusi raamatuid kõikvõimalikest tegelastest, kuid vaid ühe Reagani juubelile pühendatud teose.
Kes siis oli Ronald Reagan ning mida uut tõi ta maailma poliitikasse? Lühidalt võib öelda, et tegemist on end ise üles töötanud näitlejaga, kes osalt tema karjääri katkestanud II maailmasõja tõttu päris täheseisusesse ei tõusnud. Hollywoodist siirdus Reagan televisiooni, tehes seal kiiret karjääri. Kuna ta tundis instinktiivselt vastumeelsust totalitaarse mõtteviisi vastu, kujunes Reaganist varakult veendunud antikommunist. Kuigi Reagani puhul polnud tegemist klassikalise intellektuaaliga, oli ta palju lugenud ning läbinägevam, kui enamik tema aja poliitikutest. Tema tehtud saated kommunismi kuritegudest olid vägagi heal tasemel.

Selle taustal pole imestada, et peagi siirdus Reagan poliitikasse. Algselt demokraate toetades hakkas teda peagi häirima nende naiivsus kommunismi suhtes ning lootus „suure valitsusega" Ameerika kriisist välja tuua. Reagan sellesse ei uskunud ning kaldus seega peagi vabariiklaste leeri, kuigi needki Reaganile tihti liiga vaiksete ja allaheitlikena tundusid. Tema laia tähelepanu äratanud tavapärasest poliitilisest korrektsusest üle astuvad esinemised panid California vabariiklasi meelitama Reaganit kandideerima California kuberneriks. Vabariiklaste partei juhtkonna õuduseks Reagan nõustus - ja kõigile üllatuseks võitis, jäädes ametisse kaheks ametiajaks.

Kuberneri ametist järgmine oleks pidanud loogiliselt olema kandideerimine presidendiks. Paraku seda võimalust Reaganile pikka aega ei antud. Tundus, et partei nomenklatuuri üles seatud kandidaatidele kaotanuna on Reagan löödud kaart. 1980. aastate alguseks paiskusid Ühendriigid aga sellisesse kriisi, et valijad tavapäraste lahendustega enam ei rahuldunud. Kogu senisele USA poliitikale kinda heitnud Reagan võitis esmalt eelvalimised oma erakonnas ning seejärel suure ülekaaluga president Jimmy Carteri. 20. jaanuaril 1981 andis Ronald Reagan Washingtonis ametivande ning asus täitma presidendi kohuseid.

Ei saa ütelda, et Reagani presidendiametiaja algus oleks kerge olnud. Seistes vastamisi demokraatide kontrolli all oleva Kongressiga, tundus oma reformide läbisurumine olevat lootusetu ettevõtmine. Ometi sai Reagan sellega hakkama. Jättes praegu kõrvale revolutsiooni, mille Reagan teostas Ühendriikide sise- ja majanduspoliitikas, keskenduksin järgnevalt välispoliitikale. Selleks oleks aga esiteks vaja meelde tuletada olukorda, milles Reagan oma presidentuuri alustas. Selle mõistmiseks tasub vaid lugeda tollaseid ajalehti. Lääs oli nende kohaselt külma sõda kaotamas või juba kaotanud, Nõukogude süsteem aga võidukäigul. Tuntud majandusteadlane John Kenneth Galbraith kirjutas 1984. aastal Nõukogude majanduse eelistest lääne tööstusriikide ees, Arthur Schlesinger ülistas Nõukogude majanduse edusamme muu maailmaga võrreldes. Ameerika Ühendriigid olid saanud ühe alandava tagasilöögi teise järel. Häbistava taandumise järel Vietnamist oli Washington sunnitud pealt vaatama oma mõjuvõimu jätkuvat vähenemist, mis kulmineerus Iraani pantvangidraamaga ning pantvangide ebaõnnestunud vabasta-miskatsega.

Ei saa siiski eitada, et teatavad muudatused olid maailmas selleks ajaks juba alanud. Kuigi seda läänes veel tähele ei pandud, oli Nõukogude Liit hammustanud suurema tüki, kui ta alla neelata suutis. Moskval polnud ressursse sellise impeeriumi ülalpidamiseks. Katse seda teha viis majanduse üha sügavamasse kriisi. Korra tagamine laiaks veninud impeeriumis kujunes järjest keerukamaks ülesandeks. Inimõiguste küsimuse esiletõusmine maailmas, mida Jimmy Carter presidendina oluliselt toetas, tugevdas dissidentlikku liikumist ning sundis Moskva kaitseasendisse. Eriti kalliks läks Moskvale sissetung Afganistani, mis jahutas NSV Liidu suhteid isegi oma traditsiooniliste liitlastega ning viis esimest korda lääne koordineeritud vastusammudeni, nagu Moskva olümpiamängude boikotini. Veelgi hullem oli Nõukogude juhtkonnale aga kardinal Karol Wojtyla valimine paavstiks Johannes II Pauluse nime all ning sellele järgnenud vastuhakk Poolas, mis viis iseseisva ametiühinguliikumise Solidaarsus sünnini. Kõik see andis märku NSV Liidu nõrgenemisest ning tugevdas vastupanuliikumist ikestatud maades. Paraku ei saanud lääs olukorrast endiselt päris aru, jäädes kaitseasendisse ega suutnud oma passiivset poliitikat NSV Liidu suhtes muuta. „Konservatiivse revolutsiooni" käigus 1980. aastate algul läänes võimule tulnud poliitikud viisid siin läbi põhimõttelise muutuse.

Mis oli siis see, mida Ronald Reagan Ühendriikide välispoliitikasse kaasa tõi? Lühidalt öeldes muutis ta selle reaktiivsest ehk maailmas toimuvale reageerivast aktiivseks ehk maailmas toimuvat mõjutavaks. Selleks sõnastas Reagan esiteks Ühendriikide poliitikale selge eesmärgi - kommunistliku süsteemi hävitamise, allutades sellele teised eesmärgid. Kuna seni oli lääs tegelenud kommunismi piiramise või pidurdamisega, tähendas Reagani seisukoht siin olulist muutust, mida senine välispoliitiline eliit sugugi ei jaganud. Reagani nõunik, ajaloolane Richard Pipes on märkinud, et Reagani tugevus oli kommunistliku süsteemi nõrkuse ja haavatavuse mõistmises, akadeemilised ringkonnad olid selle ju kuulutanud tugevaks, soliidseks ja populaarseks. „See nõudis suurt julgust," meenutab Pipes.

Seejuures ei kavatsenud Reagan kommunismi ajaloo prügikasti saata sõda valla päästes, vaid Nõukogude impeeriumi seesmiselt nõrgestades ning selle sees vastupanuliikumisi toetades, lootes, et need «kurjuse impeeriumi" hävitavad. Siit tulenes ka Reagani eriline tähelepanu kõikvõimalikele vastupanuhikumistele, alates Poola Solidaarsusest ning lõpetades balti rahvastega. Saatuslikuks kujunes siin Reagani toetus Poolale. CIA toetus põranda alla surutud Solidaarsusele võimaldas sel oma tegevust jätkata. Kui varem - Tšehhis või Ungaris - olid võimud alati suutnud lääne reaalsest toetusest ilma jäänud opositsiooni maha suruda, siis nüüd enam mitte. Ikestatud rahvastele demonstreeris see kommunismi järsku nõrgenemist, õhutades neid oma õiguste eest võitlema. Sama eesmärki teenis ka Reagani tegevus lääne mõju taastamiseks maailmas ja kommunismi tagasitõrjumiseks, olgu selleks sissetung Grenadale või reaalne abi Afganistani mässulistele. Raske hoobi Nõukogude autoriteedile andis Reagani taasrelvastamisprogramm, eriti „Tähesõjad", millega NSV Liidul puudus võimalus kaasa minna. Seejuures ei varjanud Reagan oma kavatsusi, öeldes need avalikult välja, šokeerides lääne avalikkust ja tekitades Nõukogude juhtkonnas hirmu. Kuid impeerium, mis on end rajanud hirmule, ei või ise hirmu tundma hakata. Nii tabasid ikestatud rahvad kiirelt, millise võimaluse Reagan on neile pakkunud. Natan Sharanski on meenutanud, millise vaimustatud vastuvõtu osaliseks sai Nõukogude ajakirjanduse sõimu-artiklite kaudu nendeni jõudnud „kurjuse impeeriumi" kõne NSVLi poliitvangide seas. Ometi kord oli keegi läänes nimetanud asju nende õigete nimedega. Lõpuks oli keegi aru saanud, et Nõukogude süsteem on nõrk ja haavatav, sellele tuleb ainult otsustavalt vastu astuda.
Siit jõuame teise Reagani toodud muutuseni ehk majanduse senisest tunduvalt sihikindlama kasutamiseni välispoliitikas. Tutvudes lähemalt NSV Liidu majandusliku olukorraga, sai Reagan aru, et Nõukogude impeeriumi polnudki nii raske pankrotti ajada ehk muuta ta „kerjuste riigiks", nagu Reagan selle avalikult eesmärgiks seadis. Reagan otsustas jätta NSVLi ilma kahest peamisest sissetulekuallikast - naftatuludest ja relvamüügist. Selleks veensid ameeriklased Araabia Ühendemiraate suurendama järsult naftatootmist, millele järgnes nafta hinna järsk langus. See tõi kaasa nii NSV Liidu enda kui tema klientriikide sissetulekute kiire vähenemise. Kui sellele lisada vastutöötamine ja erioperatsioonid NSV Liidu enda energiatööstuses, olid tulemused Moskva sissetulekute jaoks laastavad. Paralleelselt sellega tõstsid Reagani uue hooga käima lükatud võidurelvastumine ning suurenevad kulud surve alla sattunud impeeriumi ülalpidamiseks Moskva kulusid, viies selle 1980. aastate keskpaigaks sisuliselt pankrotti. Moskva oli sunnitud alustama manöövreid, et surve alt väljuda, mille üheks ilminguks oh Gorbatšovi võimuletõus ja perestroika algus. Kui läänes tõstetakse perestroika sünni juures tihti esile Gorbatšovi rolli, siis Vene poliitikud kinnitavad üsna ühest suust, et perestroika ristiisa oli tegelikult Ronald Reagan.

Just selles olukorras tõusis esile Reagani kolmas välispoliitikasse toodud uuendus - nimelt mittestandardne, isiklikele sidemetele ja suhetele tuginev välispoliitika. Reagan uskus isiklikku sõprusse ja vahetusse läbikäimisse kuiva ja ametliku välispoliitika asemel. Sellele lisaks oli Reagani poliitika vaba illusioonidest ja poliitilisest korrektsusest. Hiilgavalt ilmutas see end perestroika alguse järel. Uut tüüpi liidri ilmumine tekitas maailmas mäletatavasti tõelise Gorbamaania. 1950. aastate sula ajal oli lääs lasknud end petta ning survet NSV Liidule pehmendanud. Reagan seda viga ei teinud. Otse vastupidi, ta tugevdas survet veelgi. Nõukogude välispoliitika peamine eesmärk vaadeldaval perioodil oli sundida Reaganit lahti ütlema ..Tähesõdade" programmist, millega kaasaminek oleks NSV Liidu majanduse lõplikult põhja lasknud ja mis mälestuste põhjal oli Nõukogude juhtkonnale õudusunenägu. Selleks otsustati põhjalikult ette valmistatud Reykjaviki tippkohtumisel 1986. aastal Reagan lõksu püüda, pakkudes talle järeleandmisi teistel talle tähtsatel aladel, kuid nõudes Reaganilt vastutasuks
"Tähesõdade" programmist loobumist. Reagani kõik võimalikud vastused olid läbi arutatud ja analüüsitud, kuid otsustaval hetkel tegi Reagan midagi, mida keegi polnud ette näinud: ta tõusis püsti ja astus uksest välja. Tema jaoks oli Nõukogude poole surve alt väljalaskmine lihtsalt mõeldamatu. Kohtumine ebaõnnestus, kuid lääs võitis Margaret Thatcheri kinnitusel just sellel hetkel külma sõja. Gorbatšov sai aru, et ta on kaotanud ning ainus võimalus olukorrast väljuda on kiired järeleandmised, mis teed ta ka läks.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Reagani tugevus tugines eeskätt tema loomulikkusele. Ta polnud osa mingist poliitilisest masinavärgist, ta ei lasknud end sellest eriliselt segada. See viis ta tihtipeale küll vastuoludeni isegi omaenda administratsiooniga, kuid tavaliselt õnnestus Reaganil oma tahtmine saavutada. Tüüpiliseks oli siin kuulus Reagani kõne Berliini müüri ääres Brandenburgi värava ees, kus ta nõudis Gorbatšovilt, et see selle müüri ära koristaks. USA välispoliitiline juhtkond tegi kõik endast sõltuva, et see lõik kõnest välja saada, kuna kardeti, et see võib Gorbatšovi solvata. Samal arvamusel oli ka enamik presidendi meeskonnast. Lõpuks ei jäänud Reaganil üle muud, kui küsida oma nõunikult, kes siis ikkagi on USA president, kas tema või keegi teine, ning enda kohta jaatava vastuse saanuna teatada, et „siis jääb see lõik sisse". Nii see läks ning praeguseks kuulsaks saanud kõne sai peetud.

Loomulikult oli Reaganil ka õnne. Maailma majandus arenes talle soodsas suunas. Nõukogude juhtkond tegi raskeid vigu - nii näiteks läks Gorbatšovi alkoholivastane kampaania NSV Liidule rahaliselt peaaegu sama palju maksma kui Reagani õhutusel alla löödud energiahindadest saadud kaotused. Samuti oleks selge liialdus väita, nagu oleks Reagan üksi külma sõja võitnud. Seda poleks võidetud ilma Margaret Thatcheri, paavst Johannes II Pauluse, Helmut Kohli ja paljude osalt siiamaani nimetuks ja tundmatuks jäänud meeste ja naisteta, kes vägivallavalitsuse vastu võideldes vabaduse leeki hõõgvel hoidsid, et kurjuse impeeriumile lõpuks surmav hoop anda. See ei vähenda aga sugugi Reagani teeneid Nõukogude Liidu nurkasurumises, mis lõi eeldused ka meie vabaduse tagasivõitmisele.

Reagani juubel võiks olla teatavaks äratuskellaks läänele, kes on viimasel ajal kippunud oma väärtustest kas vaikselt loobuma või neid siis taktikaliste järeleandmiste taha peitma. Iseenesest pole selles olukorras midagi uut. Nii oli see paljuski ka enne Reaganit. Samas demonstreeris just Reagan, mida suudab lääs ellu saata, kui ta tugineb oma väärtustele ja nende eest võitleb. Reagan uskus vabadusse ja õiglusesse. Miks ei peaks siis meiegi seda tegema?

Perestroika ristiisa

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing