Eesti vajab haldusreformi

01.10.2008 | Art Kuum | Regionaal, Elu

Täna on Eestis 227 omavalitsusüksust ning ikka ja jälle tõstatakse küsimus - kas seda mitte liiga palju ei ole. Sellele küsimusele vastamiseks peame kõigepealt selgeks tegema, mis on omavalitsuste funktsioon Eesti haldusstruktuuris.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on pandud omavalituste ülesandeks korraldada koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu. Ühelt poolt polegi ehk neid ülesandeid väga palju, kuid samas on need piisavalt ressursimahukad, et käia väiksematele valdadele üle jõu.

Teiselt poolt tekib küsimus, kas on see üldse mõistlik, et nii olulised sisepoliitilised küsimused nagu haridusasutuste majandamine, ühistranspordi korraldamine, veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaarendamine on pandud nii väikest üksuste kanda nagu on enamik Eesti omavalitusi? Kas ei oleks efektiivsem lahendada neid küsimusi näiteks maakondlikul tasandil? Kui õpetajate palgad tulevad riigieelarvest, miks ei võiks siis toimuda ka haridusasutuste ülalpidamine riigi või maavalitsuse eelarve kaudu?

Kas on mõistlik, et kõik 227 omavalitsusüksust organiseerivad iseseisvalt oma kohalikku ühistransporti või oleks mõistlikum, kui selle asemel oleks maakondliku ulatusega ühistranspordivõrgud? jne. Jah, võib olla 100 aastat tagasi oleks Eesti jagunemine 227 omavalitsusüksuseks olnud põhjendatud, kuid täna see kindlasti ei ole. Ajal, mil inimeste mobiilsus on järsult kasvanud ja maailm on globaliseerumas, tuleb tõdeda, et meie pisikesed vallad on ajale jalgu jäänud ja täna nad mitte enam ei toeta regionaalset arengut, vaid pidurdavad seda.

Inimesed käivad tööl kohati ligi 100 km kauguselt, lapsele kooli valides ei lähtuta mitte sellest, milline kool on lähim, vaid sellest, milline on parim. Maapiirkonnas elab suurel pinnal vähe inimesi ja teatud juhul on ka inimeste sissetulek tagasihoidlikum kui suurlinnades, mistõttu jääb kõhnaks ka valla rahakott, mis eelkõige inimeste tulumaksust täituma peaks. See omakorda tingib, et väiksemad vallad ei ole võimelised pakkuma konkurentsivõimelist sotsiaal-, haridus, kommunaal- jne. teenuseid, lasteaiakohti pole piisavalt,
ühistransport on puudulik jne., mis sunnib vallaelanikke maalt lahkuma. Nii kõhneneb valla rahakott ja tühjenevad külad veelgi. Tuleb tunnistada, et pisikesed vallad ei suuda pakkuda sellisel tasemel avalikke teenuseid, et rahuldada kaasaegse inimese vajadusi. Väikeste valdade tulubaas on nõrk ja haldussuutlikkus ebapiisav, nad lihtsalt ei ole suuremate omavalitsusüksustega võrreldes konkurentsivõimelised ja kui valdade vahel valitseks turumajandus, siis oleks suurem osa meie valdadest ammuilma pankrotti läinud või naabervaldadega ühinenud. Seega on ülesanded, mida haldusreform peaks lahendama:- kvaliteetsema ja kättesaadavama avaliku teenuse pakkumine oma kodanikele; - kulude kokkuhoid. Milline peaks see haldusreform siis olema, et suudaks neid probleeme lahendada? Haldusreformist rääkides läheb tavaliselt jutt ikka valdade ühinemisele, milles paljud näevad lahendust. Skeptikud aga küsivad, mis siis ikka paremaks saab minna, kui kaks või kolm valda lihtsalt „leivad ühte kappi" panevad. Jah, muutus on ju eelkõige kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne, kuid eks midagi lähe paremaks iga ühinemisega, kuid seda ei saa veel nimetada reformiks. Kui näiteks tuua paralleel maareformiga, siis ei nimeta me reformiks mitte kolhooside ühinemist, vaid ikka seda protsessi, millega maa läks riigi käest üle erakätesse ehk toimus kvalitatiivne hüpe.

Selline hüpe oleks vaja saavutada ka haldusreformiga, siis oleks see täitnud oma ülesande. Tõenäoliselt oleks regionaalministri Siim-Valmar Kiisleri pakutud variant, kus tänaste maakondade ja suuremate linnade baasil moodustuks ca 20 omavalitsust, optimaalne lahendus omavalitsusüksuste jätkusuutlikuse tagamiseks. Sellisel juhul moodustaksid uued nö. supervallad territoriaalselt ühe elujõulise terviku, ühtlasi
tekiks neile piisav tulubaas, et pakkuda kõigile oma kodanikele heal tasemel avalikku teenust. Praegustest valdadest võiksid saada osavallad, mis täidaksid enam-vähem samu funktsioone, nagu on näiteks tänastel Tallinna linnaosavalitsustel.

Kuidas seda visiooni realiseerida, on aga omaette teema, kus paljudel arvamused lahku lähevad. Siinkohal neli levinumat lähenemist:- valdade sundliitmine on problemaatiline, sest sellelle on tekkinud terav vastuseis ametnike seas, kes kardavad oma töökoha kaotamise pärast; - valdade vabatahtlik liitmine on positiivne trend, kuid viib eesmärgile väga aeglaselt (tänase ühinemistempo juures kuluks ca 100 aastat); - omavalitsusliitude tugevdamine ja maavalitsusete ülesannete osaline üleandmine omavalitsusliitudele; - valdadelt funktsioonide järk-järguline üleandmine maakondlikule tasandile ning tänastest valdadest osavaldade formeerimine.

Kahe easimese variandiga kaasnevad küllaltki tõsised probleemid ja õhku jääb ka palju lahendamata küsimusi: keda liita, miks liita, mitu liita? .... jne. Mis peamine - need variandid pakuvad meile eelkõige kvantitatiivset lahendust, millega ei pruugi kaasneda kvalitatiivset hüpet.Maavalitsuse funktsioonide üleandmine omavalitsusliitudele, mida pakkus eelmine regionaalminister, on aga vaid poolik lahendus. See
aitaks meil parimal juhul lahendada mõned meie ees seisvad probleemid, kuid samas tekiks meil maakondlikule tasandile kaks dubleerivat struktuuri, mis tõenäoliselt suurendaks bürokraatiat ja vähendaks efektiivsust veelgi.

Lahendamata jääks ka haldusreformi üks olulisemaid eesmärke - omavalitsusüksuste haldussuutlikkuse ja jätkusuutlikkuse tõstmine. Nende funktsioonide üleandmine maakondlikule tasandile, mida paljud vallad täna nii või teisiti täita ei suuda, on konkreetselt suunatud kvalitatiivsete muudatuste saavutamisele ning seeläbi oleks inimestele selline reform kindlasti mõistetavam ja vastuvõetavam, võrreldes kolme
esimese skeemiga. Kui sundliitmise puhul on üks takistus ka kohalike valimiste lähenemine ja sellest tulenev ajanappus, siis valdade funktsioonide üleandmisel maakondlikule tasandile seda probleemi pole, kuna asjaga võib ju algust teha etapiviisiliselt. Näiteks võiks esmalt maakonnale üle anda haridusasutuste ja ühistranspordi korraldamise ning jätkata muude valdkondadega pärast kohalike omavalitsuste valimisi.

Loodan, et regionaalministril jätkub jõudu ja sihikindlust haldusreformi eest seismisel, sest meie tänane majanduslik olukord ja haldusjaotus nõuavad reformimist.

Eesti vajab haldusreformi

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing