Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

10.02.2011 | Andres Herkel | Välis, Riik, Elu

Huvid võivad meid vastandada, aga väärtused seovad. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine üle aegade on alusväärtusena põhiseadusesse kirjutatud. Selles artiklis vaatlen rahvusriigi ja rahvusluse roll, toetudes nii Eestis kui ka võõrsil omandatud kogemustele. Eesti püsimine sõltub sellest, kui tugev on meie haridus ja loomulik side põlvkondade vahel.

Põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Need suured eesmärgid on suunatud eesti rahvusele, mitte ühelegi teisele. Seega on Eesti rahvusriik. Tekib küsimus, kas rahvusriik tähendab kellegi välistamist või kellelegi vastandumist. Minu meelest pole see sugugi nii.

Rahvusriik ei tähenda tingimata üherahvuselist riiki, kuid see tähendab, et selles riigis saab enamusrahvus end vaba kultuurrahvana teostada. See eeldab emakeele esiplaanile seadmist hariduses ja kultuuris, aga ka riiklikus asjaajamises ja kaasaegsete keeletehnoloogiate arendamisel. Rahvusriik ei piira kellegi teise õigusi, kuid ta loob tingimused põhirahvuse säilimiseks.

Ja ainult vaba rahvas saab hakkama sellega, et tagab peamised vabadused ja õigused neile, kes on võõraina maale tulnud ja leidnud siin uue kodu. Tõsi, kodanikuõiguste saamiseks tuleb osata keelt ja omaks võtta peamised vaimsed väärtused. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aga säärane külalislahkus viinud üliohtlike olukordadeni, immigrante on palju ning nad moodustavad suletud kogukonna, mis ei taha asukohamaa väärtusi sugugi tunnustada.

Kuigi aeg-ajalt on püütud rahvuslust alavääristada, näitab ajalugu, et tegelikult on just rahvusriik demokraatia ja vabaduse parim tagatis. XIX sajand oli paljude Ida-Euroopa rahvaste ärkamisaeg. XX sajandi algul Austria-Ungari ja Vene impeeriumi võimu alt vabanedes tekkis rida uusi rahvusriike. Teise maailmasõja aegu kaotasid paljud iseseisvuse, kuid XX sajandi lõpus tekkis võimalus rahvusriike taas üles ehitada. Nii läks ka meil Eestis.

Tegelikult on Eesti üks kõige väiksem rahvuslik kooslus, kel on õnnestunud luua oma riik. Eesti keel kuulub maailma mõnekümne kultuurkeele hulka, milles saab omandada kõrgharidust, kaitsta teaduskraade, avaldatakse silmapaistval hulgal raamatuid, tehakse teatrit, raadiot ja televisiooni. Seda ei ole suutnud mitmed meist kümneid ja isegi sadu kordi suuremad rahvad. Selle kõige hoidmiseks on meid, eestlasi, ohtlikult vähe, peame seda enam pingutama.

Kui möödunud sajandi algul ei oleks tekkinud Eestis rahvusriiki, siis oleks kõik nimetatu jäänud unistuseks.

Euroopa vasakliberaalse multikultuursuse laineharjal on hakatud põlistele rahvusriikidele vastandama nn põhisea-duspatriotismi. Rahvusriik olla iganenud, rahvuslust võivat asendada jagatud lojaalsus põhiseaduses sätestatud õigusnormide suhtes. Kuna Eesti põhiseaduses on rahvusriigi põhimõte väga selgelt väljendatud, siis on põhiseaduspat-riotismist kõnelemine mu meelest üks suur enesepettus. Põhiseadus juhatab meid igal juhul rahvusriigi ja rahvusluse juurde. Samas pole alust väita, et kellegi põhiõigusi rikutakse sellepärast, et ta pole eestlane või Eesti kodanik.

Rahvuslusele ja rahvusriikidele antud negatiivne värving on klišee, millest tuleb vabaneda. Mõneti seisneb probleem terminites. Nimelt on eestikeelne "rahvuslus" peaaegu tõlkimatu mõiste, millele inglise keeles pole paremat vastet kui nationalism. Rahvusriik on vastavalt national state. Kõik natsioonipõhised mõisted, olgu inglise, saksa, prantsuse või mõnes muus keeles, meenutavad aga häirivalt natsionaalsotsialismi ja kannavad seetõttu pigem negatiivset tähendust.

Sellele suhtumisele on kaks kaalukat vastuväidet. Esiteks ei ole eesti sõna "rahvuslus" negatiivne - sellisena võiks mõjuda üksnes "marurahvuslus". Aga see on vaid meile mõistetav keelenüanss. Märksa olulisem on see, et natsioonipõhised sõnad on saanud negatiivse tähenduse peamiselt Teise maailmasõja järel ning kui ajalukku minna, siis seostub rahvusriikide teke tegelikult vaid kaasaegse demokraatliku ühiskonnakorralduse tekkega.

Tihti nähakse rahvusluses ja rahvuskonfliktides õnnetust, mis takistab ühiskonnas rahu ja stabiilsuse saavutamist. Tõepoolest, armeenlased ja aserbaidžaanid purelevad Mägi-Karabahhi pärast, grusiinidel on probleemid abhaaside ja osseetidega, juutidest ja Palestiina araablastest kõnelemata. Tegelikult ei teki konfliktid minu arvates mitte rahvustunde tõttu, vaid hoopis sellepärast, et rahvaste identiteeti on haavatud või rahvusriigi eneseteostus pärsitud.

Kui võtta vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise järel (taas)iseseisvunud riigid, siis demokraatia ja inimõiguste nõudeid on suutnud päris kindlalt järgida üksnes Läti, Leedu ja Eesti ehk teiste sõnadega need, mis on end üles ehitanud just rahvusriigi põhimõttel.

Olgu võrdluseks öeldud, et Valgevenel, Ukrainal ja Moldoval on probleeme rahvusliku identiteediga ja puhuti isegi emakeeleoskusega. Valgevene kõigub Vene- ja Poola-orientatsiooni vahel. Ukrainas on suur erinevust ida- ja lääneosa vahel.

Üks osa Moldovast orienteerub Rumeeniale, teine osa uneleb nõukanostalgias. Kaukaasia rahvaid iseloomustavad omavahelised teravad konfliktid. Armeenlaste ja aserbaidžaanide puhul on probleem selles, et nõukogude ajal koolitati vaimu-eliit suuresti venekeelseks, sest venekeelse koolihariduse tase ja prestiiž oli emakeelsest kõrgem. Õnneks ei juhtunud Eestis midagi sarnast.

Omaette probleem on Venemaa.

Hiljaaegu lugesin Vene analüütiku Dmitri Furmani artiklit (Novoje Literaturnoje Obozrenije, 2010, nr. 5), kus autor ütleb, et Venemaa ei ole klassikaline rahvusriik ja oma praegustes piirides ta ka ei saa selleks. Vene rahvuslus on eriline, sest ta tekkis hulk aega pärast Venemaa kui impeeriumi sündi. See polnud demokraatiale püüdlev rahvuslus, sest impeeriumist loobumine ja vabaduse lubamine teistele rahvastele on venelastele valus. Vene rahvuslased näevad tihti rahvusprobleemi ainsat lahendust selles, et Venemaa piirides elavad vähemusrahvad assimileeritakse. Ja siit tuleb kõige teravam järeldus: oma praegustes piirides ei saa Venemaa kaasaegseks rahvusriigiks saadagu See aga tähendab, et paljud valusad muutused võivad veel ees seista Venemaa äärealadel, Põhja-Kaukaasias ja mujal.

Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud orientalist ja tõlkija Linnart Mäll on teinud palju selleks, et teadvustada maailmas riigita ja enesemääramisõiguseta jäänud rahvaste olukorda. Koos Tiibeti eksiilvalitsuse esindajatega kutsus ta paarikümne aasta eest ellu Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Organization of Unrepresented Nations and Peoples). Mullu detsembris Tartu Ülikoolis peetud Mälli mälesruskonverentsil esitasid Eesti teadlased ja poliitikud teesi, mille järgi on just rahvuslus ja rahvuslik identiteet demokraatia ja vabaduse peamine eeldus.

See tees tundus vist nõnda loomulik, et Eesti peavoolu-meedia ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu. Küll aga refereeris seda kiirelt ja põhjalikult Paul Goble - üks paremaid analüütikuid, kes jälgib päevast päeva Venemaa ja SRÜ riikide rahvusprobleeme ja rahvastikuprotsesse. Goble'it inspireeris rahvuslust väärtustava sõnumi selgus, see läheb aga selgelt vastuollu FSB taustaga vene ideoloogialoojate ja Lääne vasakpoolsete teesiga rahvuslusest kui segavast faktorist ja probleemide allikast.

Tulles tagasi Eesti juurde, võiks püstitada küsimuse: kui poleks olnud XIX sajandi rahvuslikku ärkamist, eesti kir-jakultuuri ja rahvuslust, emakeelset ülikooli ja rahvusriiki, siis mille poolest see maa siin erineks näiteks Leningradi oblastist?

Meil lihtsalt puuduks see siduv aine, millega oleme suunanud erinevate põlvkondade energia Eesti riigi, rahva ja tema kultuurielu ehitamisele. Tõenäoliselt laseks sellise "siduvaine" puudumine võtta maad vaimsel segadusel, mille ehe näide on see, et Peterburi linna ümbritseb tõepoolest kuni tänaseni Leningradi oblast või et ühe riigi sümboliteks on tsaari-Venemaa lipp ja endise Nõukogude Liidu hümn.

Väikeriigi seisukohtade teadvustamine maailmale pole alati lihtne, kuid samas pole see lootusetu. Eesti välispoliitika peab olema eeskätt väärtuspõhine, see on meie kõige loomulikum hoiak. Põhineb ju meie iseseisvus isegi rahvusvahelise õiguse väärtustel. Meile on tähtis riiklik järjepidevus ja see, et okupatsioon oli okupatsioon ega saanud Eesti jaoks tekitada uut õiguslikku seisundit.

Seisukohtade hulka, mis meile on loomupäraselt tähtsad, kuulub ka see, et rahvuslus ja rahvusriik on positiivsed väärtused.

ANDRES HERKEL on ühesuguse innukusega tegelenud nii sise- kui välispoliitikaga. Selles artiklis käsitletud teemadega haakuvad osati ka tema raamatud "Vene mõistatus" (Ilmamaa, 2007) ja "Aserbaidžaani kirjad" (Varrak, 2010).

Rahvusriik ja rahvuslus - positiivsed väärtused

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing