Tasuta kõrgharidus - vajalik, mõistlik ja teostatav

07.02.2011 | Jaak Aaviksoo | Haridus, Elu

IRL-i üks põhilubadus nendel valimistel on tasuta kõrgharidus. Olen ise ilmunud teleekraanil tuhandetesse kodudesse ja seda lubadust kinnitanud. Postimehe kolumnist Abdul Turay ja mitmed poliitilised oponendid on samas väitnud, et IRL justkui ei võtaks seda lubadust tõsiselt. Minu jaoks on lubadus lubadus. Ma ei saa lubada midagi, millesse ma ise ei usu või mille mõistlikkuses ma kahtlen. Enamgi veel, tõsiseltvõetav poliitiline lubadus peab pakkuma ka mingi mõistliku lahenduse ühiskonna tegelikule probleemile. Ja meie kõrghariduses on väga tõsiseid probleeme.

Kvaliteet. Erinevad osapooled - üliõpilased, tööandjad, õppejõud, aga ka vastutustundlikud ülikoolid, on kvaliteedi pärast mures, ehkki igaüks veidi isemoodi. Tõesti, kvaliteet on äärmiselt ebaühtlane - Tartu Ülikool on äsja jõudnud 3% maailma parimate ülikoolide hulka, samas kui kõrgharidust sai omandada ka lasteaia ruumides, kus „teaduslik" raamatukogu mahtus ühte mängutuppa. Raha eest saab kõike ja raha võttis meil küsimusi esitamata vastu 49 kõrgkooli.

Tänu haridusministri nõudlikkusele on see arv täna 32 ja väheneb veel ühe võrra, ent ka see pole veel normaalne. Tegelikult on hea, et ka tööandjad on kvaliteedi probleemile tähelepanu juhtinud ja oma nõudmisi tõstnud. Seni kuni tööle sai igaüks, kel mingi kõrgharidusdiplom esitada oli, ei saanudki kvaliteet kasvada. Kahjuks ei pea ka väljakujunenud riiklik rahastamissüsteem kvaliteeti miskiks.

Efektiivsus. Meil on 70 000 üliõpilast ja vaid napilt 10 000 lõpetajat igal aastal - enamus üliõpilasi ei õpi täispingega, olgu selle põhjuseks siis soovimatus, akadeemiline suutmatus või vajadus teenida õppekulude katteks raha. Kohati puudub üliõpilastel ka motivatsioon hästi õppida ja ülikoolidel õpetada.

Ebaõiglus. Tasuta kohtadele saavad eelkõige nn eliitkoolide lõpetajad. Mul on raske uskuda, et nii mõnegi väikese keskkooli lõpetajad on 10 korda rumalamad kui Lauri Leesi õpilased, aga just nii suur on erinevus tasuta kohtadele õppima pääsemise tõenäosuste vahel. Ei ole õiglane sulgeda kõrghariduse uks eelkõige maapiirkondadest pärit noortele, kelle perede majanduslikud võimalused on lisaks ka palju tagasihoidlikumad kui linnades.

Rahvusvaheline konkurents. Meie naaberriikides - Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras, aga ka Saksamaal ja mujal - on ühtlaselt kvaliteetne kõrgharidus tasuta kättesaadav - miks peaksime oma noori õppemaksuga Eestist eemale peletama.

IRL ja minister Lukase lahendus on tasuta kõrgharidus. See ei tähenda kõigile üliõpilastele ja kõigile koolidele kõigi kulude kinnimaksmist maksumaksja rahaga. See oleks rumal ja võimatu. See tähendab võrdseid võimalusi kõigile keskkoolilõpetajaile, see tähendab täisajalise ja tulemusliku õpingu täielikku rahastamist riigi poolt, see tähendab ülikoolide rahastamist kvaliteedi alusel.

See tähendab piisava arvu õppekohtade rahastamist selleks, et igaüks, kel on keskharidus ning tahtmine ja suutlikkus kõrgkoolis õppida, saaks seda õppemaksuta teha. Enamgi veel, luua tuleb ka vajaduspõhine toetuste süsteem, mis võimaldaks tegelikult täisajaliselt õpingutele pühenduda. Osaajaline õpe, mis võimaldab õpingute kõrvalt töötada, teise sama taseme kõrghariduse omandamine ja õppimine
rahvusvahelistel võõrkeelsetel õppekavadel oleks osalise õppemaksuga. Töö kõrvalt õppimise soodustamiseks tuleks tööandjate poolt rahastatav tasemeõpe vabastada erisoodustusmaksust.

Kas see on teostatav? Keskkooli lõpetamiseni jõuab 12 000 noort aastas, igast kolmest kaks, ja kõrgkoolis asub edasi õppima samuti igast kolmest kaks. See on umbes 8000 noort aastas. Kui kõik õpiksid edukalt 3-5 aastat, teeb see kokku 32 000 üliõpilast, kelle kulud peaks täies mahus tasuma riigieelarvest. See on vähem kui täna on tasuta kohtadel üliõpilasi. Laskumata siinkohal täpsematesse arvutustesse, samas arvestades lisaks vajadust tõsta kvaliteedipõhiselt üliõpilaskoha maksumust ühelt poolt ning tulevaste aastakäikude väiksemat noorte arvu, tähendaks see vaid umbes 30 miljoni täiendava euro leidmist süsteemi täielikul käivitumisel. Arvestada tuleks veel 10 miljoni lisaeuroga toetuste tarbeks. 40 miljonit kasvu 4 aasta jooksul ei ole ulmeline summa - eelarvepoliitiliselt on see kava vettpidav.

Poliitilises spektris on toetus tasuta kõrgharidusele valdav. Ka Reformierakond ei vastandu oma valimisprogrammis tasuta kõrgharidusele ehkki nende üldisem hoiak tundub toetavat pigem üldise osalise õppemaksu kehtestamist. Olen kindel, et IRL suudab oma koalitsioonipartneritele tasuta kõrghariduse põhjendatust selgitada. Seega ka üldpoliitiliselt peaks kava vett pidama.

Meile on selge, et detailide üle tuleb pidada veel tuliseid vaidlusi ja arutelusid, aga mõistlikum on need jätta valimistejärgsesse rahulikkumasse perioodi. Samas vana moodi me oma kõrgharidusega kindlasti jätkata ei saa ja kui sügiseks vaidlused peetud, siis võiks alates 2012.aastast keskkooli lõpetavatele noortele öelda, et teile kõigile on tasuta kõrghariduse uks avatud. Ja kui teil jätkub tahtmist tulemuslikult õppida, siis võite 9 aasta pärast lõpetada ülikooli doktorikraadiga muretsemata õpingute ajal õppemaksu või elamiskulude pärast.

Tasuta kõrgharidus - vajalik, mõistlik ja teostatav

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing