01.02.2011 | Mart Laar | Valimised, Elu
Kohtusin Kosel tänumeeneid kätte viies ühe nõudliku vanahärraga, kes mulle IRLi bukletile tuginedes, pliiats käes, põhjaliku ülekuulamise korraldas. Tema küsimustest see artikkel sündiski. Oleks selliseid valijaid ainult rohkem!
Samas nõudis see meeldiv vanahärra minult ju vastust kõige lihtsamatele ja elementaarsetele küsimustele: mis see kõik maksma läheb ning kust see raha tuleb.
Nii võttis ta esimesena ette emapensioni. Selgitasin, et selle kehtestamisel kulub 300 miljonit krooni aastas (kroone kasutasin selguse huvides), ja näitasin, kui kõrgeks see võib järgmiste kümnendite jooksul kasvada.
Vanahärra jäi rahule
Teiseks ja keerukamaks kujunes küsimus tasuta kõrgharidusest. Kõrgkoolidele kulub praeguse tasulise õppe ärakukkumise kompenseerimiseks umbes 450 miljonit krooni, sellele lisaks tuleb aga sihipäraseks muuta ka õppetoetuste süsteem, mis omakorda maksab 110 miljonit krooni.
Mis puutub töötukindlustusmakse kärpimisse, siis leidis vanahärra, et see otseselt riigieelarvele midagi maksma ei lähe. Sotsiaalmaksu ülempiiri vähendamise jättis vanahärra ka arvutusest välja, kuna mõistis, et see tuleb eelarvesse tagasi suuremate tulude näol. Nipet-näpet juurde lisades selgitas vanahärra välja, et IRLi lubadused jäävad aastas umbes miljardi krooni juurde.
Nüüd võeti ette tulude pool. Kuna maksude tõstmise lubab IRL tõkestada, eelarve viib tasakaalu ning laenu ei võta, siis tekkis küsimus, kust lubaduste täitmiseks raha võetakse.
Minu vastus, et majanduskasvu arvelt, vanahärrat ei rahuldanud. Samuti ei veennud teda lootus saada toetust Euroopa fondidest. Riigikontrolli aruandele viidates ütles ta, et riigieelarve tasakaalu viimine läheb miljardeid kroone maksma.
Osutasin, et just selle tarbeks oleme seadnud oma eesmärgiks Euroopa keskmisest vähemalt kolm korda kiirema majanduskasvu, mille vanahärra kiirelt välja arvutas - veidi üle kuue protsendi keskmiselt.
Siis sehkendas ta veel midagi paberile ning arvas, et kui see meil korda läheb, siis peaksime välja tulema küll. Surus kätt ja laskis mu minema.
Siit üleskutse kõigi erakondade liidritele: tulge kapist välja ning ütelge selgelt, mida te võimule tuleku korral inimestele konkreetselt lubate ja kust te selleks raha võtate!
Olen korra analoogse üleskutsega esinenud, siis järgnes sellele sünge vaikus. Nüüd pakun väikese provokatsioonina erakondade suuremate lubaduste alusel iga erakonna lubaduste mahu ise välja.
Alustagem vasakult ehk Keskerakonnast. Nende lubadused on traditsioonilised. Astmeline tulumaks teeb inimesed õnnelikuks, sellele lisaks alandatakse massiivselt käibemaksu, tõstetakse erakorraliselt pensione, suurendatakse kõikvõimalikke toetusi, lühendatakse ravijärjekordi. Kõik see läheks maksma tagasihoidlikud 550-600 miljonit eurot.
Kunagine rahandusminister Aivar Sõerd on konservatiivselt võttes pakkunud sotside lubaduste hinnaks üle 300 miljoni euro, minu meelest läheneb see aga lausa 500 miljonile.
Kattest rääkides toovad mõlemad erakonnad esile astmelise tulumaksu õnnistava mõju, millele lisaks soovitavad sotsid veel mitmeid teisi makse tõsta.
Viimane on vähemalt aus jutt, sest see, kas astmeline tulumaks kehtestamisel riigikassasse ka tegelikult raha toob, on enam kui kahtlane.
Õnnistav astmeline tulumaks
Reformierakonnaga läks sel korral õige raskeks, sest konkreetsemate lubaduste kõrvale oli enamasti lisatud märge «võimaluse korral». Ehitasin siin kiriku keset küla ja arvestasin, et ära tehakse pooled lubadustest. Näiteks tulumaksumäära vähendamine 1% võrra koos maksuvaba miinimumi suurendamisega (näiteks 6,4 euro ehk 100 krooni võrra) läheb maksma 40 miljonit eurot pluss 10 miljonit eurot. Mis puutub tööjõumaksudesse, siis, nagu enne öeldud, need riigieelarvest otseselt raha ei võta. Mitmed lubadused teostatakse «eelarvevõimaluste tekkel», mis kokku nõuaksid raha üsna palju, neist nii kolmandiku teostamine võtaks aga umbes 20 miljonit eurot.
«Betooni» valamise lubaduste juures on Reformierakonnal «võimaluse korral» puudu, mistõttu võib arvata, et need asjad tehakse järgmise nelja aasta jooksul kindlasti ära.
Kui isegi eeldada, et suures osas võidakse neid rahastada Euroopa vahenditest, tuleb omaosalus ikkagi Eestil maksta, mis esitatud nimekirja vaadates võib ulatuda mitme miljardi krooni ehk sadade miljonite eurodeni.
Reformierakonna katteallikaks on majanduskasv, kuid selget sihtmärki sellele pole seatud.
Vaielge julgelt vastu
Kuna IRLi lubaduste maksumusega alustasin, jääb esitada vaid edetabel: IRL 65 miljonit eurot, Reformierakond 70 miljonit + 60 kuni 300 miljonit betooni, sotsiaaldemokraadid 500 miljonit eurot, Keskerakond 550-600 miljonit eurot.
Kuulen juba vaimusilmas hüüdeid, et koostajana arvestas Laar oma erakonna lubadusi valesti ning vähendas nende hinda maksumaksjale. Kui te nii arvate, siis ei peaks olema ju raske seda näidata. Ja kui ma mõnele erakonnale liiga tegin, pole ju raske minu vigu õiendada.
Valijatele oleks selline arutelu igal juhul vajalikum ja huvitavam kui ettevaatlikud katsed konkurentidele jalga taha panna ja mõnda skandaalikest üles puhuda. Nii et, head sõbrad, tulge välja!
Allikas: Õhtuleht
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6