Adminitratiivne ressurss ja juhtimine

24.01.2011 | Andres Herkel | Valimised, Elu

Kõigepealt vajaks sõnamonstrum "administratiivne ressurss" kindlasti eestipärast vastet, nagu on "taristu" presidendi sõnavõistluse järel "infrastruktuuri" asemel kasutusele võetud.

Administratiivse ressursi kuritarvitamisest valimiseelses võitluses räägivad OSCE ja ENPA raportid enamasti maade puhul, kus demokraatia on ebakindel ja valimisteks saadetakse kohale arvukas välisvaatlejate rühm. Samas on mõiste defineerimisega raskusi. Sellepärast räägitakse administratiivse ressursi kasutamisest mõnigi kord kaude ehk antakse edasi opositsiooni kriitika, kuid omapoolsete järeldustega jäädakse napiks või üldsõnaliseks.

Mõned riigid on administratiivse ressursi kohta käivate süüdistuste hirmus oma seadusandluse päris jaburaks teinud. Näiteks Georgias peab parlamenti kandideeriv minister mõni aeg enne valimisi tagasi astuma, sest ametis olles on tal eelisolukord. Olen kuulnud sama maa opositsioonitegelast tõsimeelselt väitmas, et president Saakašvili rikkus enne tagasivalimist reegleid, sest ta tuli valimiskohtumisele ametiauto ja autojuhiga, tegelikult pidanuks president takso võtma.

Kui ministrite või Riigikogu fraktsioonide juures on poliitiliste nõunike ametikohad, siis ei saa kuidagi välistada nende inimeste osalust valimiskampaanias. Küsimus on pigem selles, kui palju niisuguseid nõunikke on. Määratlegem piir. Taunida tuleb fiktiivsete ametikohtade loomist.

Kahjuks on Eestis mindud poliitilise juhtimise mudelilt tihti üle sundpolitiseerimise mudelile. Aastaid tagasi tegid kaks erakonda (Kesk ja Reform) katse keelata kohalikud valimisliidud ja üksnes õiguskantsler Jõksi sekkumine aitas need alles jätta. Valimisliidud jäid, aga jäi ka ülalt alla suunatud poliitsurvestamine. Kuni omavalitsused on väikesed ja nõrgad, vajavad nad "poliitilist katust" mõne valitsuserakonna poolt, ehkki sisulise maailmavaatega on sellisel parteistamisel harva midagi ühist.

Maavanemaid nähti meil algselt mittepoliitiliste riigiametnikena. Nüüdseks on need ametikohad ammu muutunud parteilise positsiooniheitluse objektiks. Nooremad maavanemad võib-olla usuvadki, et parteilise struktuuri ülesehitamine on nende põhiülesanne.

Veel hullem lugu on Tallinna linnaosavanematega. Maakonnalehed, taevale tänu, on meil veel sõltumatud, aga linnaosad annavad välja lehti, kus linnaosavanema eksponeerimine on tihti mõõdutundetu. Samuti kasutab Tallinn administratiivset ressurssi linnas võimul oleva Keskerakonna kasuks nii ülelinnaliste reklaamikampaaniate kui ka oma televisiooni abil.

Mida teha? Haldusreform peab muude küsimuste hulgas suutma selgelt määratleda, kus on poliitilise juhtimistasandi piir. Praegu on ilmselgelt üle mõistlike piiride mindud. Maavanema institutsioon tuleb kas ümber kujundada või siis tagada see, et teda ei nimetata poliitiliselt. Tallinna linnaosades tuleb sisuline otsustusõigus anda praegu üksnes nõuandvat rolli täitvatele halduskogudele ning linnaosavanema ametikoht praegusel kujul sootuks kaotada. Nii volikogu kui ka halduskogude revisjonikomisjonide roll peab olema tugevam ja aktiivsem.

Kas ma usun, et see kõik on võimalik? Jah, on küll - eriti juhul, kui ka ajakirjandus ja piisavalt suur osa Eesti ühiskonnast probleemi olemusest aru saab. Oma olemuselt ei ole see mitte valimiseelse süüdistusteloopimise teema, vaid midagi, milles tuleb pärast valimisi kokku leppida.

Mis aga erakondadesse ja adminressursi kasutamise ahvatlusse puutub, siis tuletan meelde, et ka erakonnad on oma olemuselt vabatahtlikud mittetulundusühingud, kus initsiatiivi liikumine peaks võimalikult palju käima alt üles. Suur riigieelarveline toetus on paraku tekitanud olukorra, kus poliitiline kommunikatsioon toimib peamiselt ülevalt alla ning valimiseelsel perioodil jääb mulje, et poliitiline juhtimine on üle antud kallilt palgatud reklaamifirmadele.

Adminitratiivne ressurss ja juhtimine

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing