Reagani fenomen - vetelpäästjast presidendiks

20.01.2011 | Mart Laar | Elu, Ajalugu

Kuidas suutis endine vetelpäästja ja näitleja saata kommunismi ajaloo prügikasti?

Kolmkümmend aastat tagasi, 20. jaanuaril 1981 andis Ronald Reagan vande astumaks ametisse Ameerika Ühendriikide presidendina. Sel hetkel ei arvanud pea keegi, et tegemist on maailmajaloolise sündmusega. Ometi oli see nii. Sest vaid vähesed teadsid seda, mida Reagan oli öelnud vastuseks küsijale, kes oli temalt vahetult enne vandeandmist pärinud, mis saab tema presidendiaja peamiseks sõnumiks. Reagani vastus sellele küsimusele oli lihtne - „Meie võidame ja nemad kaotavad".

1981.aasta alguses tundus selline mõtteavaldus kas utoopia või ülbe lollusena, Lääs oli haledalt kolki saanud praktiliselt kõikidel Külma sõja tandritel. Kommunistlik maailmasüsteem näis asuvat oma võimu tipul. Möödus vaid kümme aastat ning NSV Liit oli ise end laiali saatnud ning kurjuse impeerium kokku kukkunud. Kahtlematult oleks liialdus väita, et Ronald Reagan oleks selles mänginud otsustavat rolli, kuid samas oleks temata toimunut võimatu ette kujutada. Seda olulisem on heita pilt sellele, kes Reagan oli ning milliseid arusaamu ta esindas.

Ronald Reagan sündis 6.veebruaril 1911. aastal Illinoisis, Tampicos Iiri taustaga perekonnas. Tagasihoidlikele elutingimustele vaatamata sai Reagan hea hariduse, paistes ühtlasi silma vetelpäästjana, päästes kokku 77 inimese elu. Edasipüüdlik noormees jõudis Hollywoodi, kus sai näitlejaks. Näitlejate huvisid esindades puutus Reagan kokku kommunistliku mõtlemise ja taktikaga, mis ta veendunud antikommunistiks muutsid. Algselt üsnagi vasakpoolsete vaadetega Reagan sai aru, et kommuniste ei huvita mitte sotsiaalne õiglus, vaid isiklikud huvid ja võim. Nii pole imestada, et temas sai totalitaarse mõtteviisi veendunud vaenlane, esindagu see siis kas fašistlikku või kommunistlikku suunda. Reagan polnud mitte klassikalises mõttes intellektuaal, kuid tema loomulik intelligents ning lai lugemus võimaldasid tal näiteks kommunismi olemusest hästi aru saada. Näitlejakarjääri lõpetamise järel asus Reagan tööle televisioonis, kus ta sai kiirelt tuntuks. Siit oli vaid samm poliitikasse. Algselt demokraate toetanud Reagan tegi nüüd karjääri vabariiklaste seas, tõustes 1967. aastal California kuberneriks. Kuigi edaspidi üritas Reagan korduvalt tõusta vabariiklaste presidendikandidaadiks, jäi tal sellest korduvalt napilt puudu. Tema vabariiklaste presidendikandidaadiks saamine ning võit presidendivalimistel oli liberaalsemale osale Ameerikast täielikuks šokiks. Reaganit võrreldi laialdaselt Hitleriga ning ennustati Ameerikale täielikku kokkuvarisemist.

Kui Läänes ei kiputud Reaganist aru saama, siis ikestatud rahvaste seas tekitasid Reagan ja tema sõnavõtud vaimustatud toetust. Nathan Sharanski on oma mälestustes kirjeldanud, millist vaimustust tekitas nõukogude poliitvangide seas Reagani kuulus kõne, kus ta lubas kommunismi maa pealt pühkida ning nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks. Ometi oli Vaba Maailma etteotsa tõusnud mees, kes paistis aru saavat, mida Nõukogude riik endast tegelikult kujutas. Väga liigutasid Reagani tema teise ametiaja puhul talle nõukogude vangilaagrist saadetud nais-poliitvangide tervitus. Selle ühe allkirjutaja Lagle Pareki sõnul said nad vangilaagris teada oma läkituse päralejõudmisest, kui nende suhtes korraga erinevaid distsiplinaarkaristusi hakati rakendama. Praegu on see läkitus üks Ronald Reagani muuseumi üks olulisemaid eksponaate. Reagani keskmisest avameelsemaid sõnavõtte üritas välisministeerium tavaliselt kõigi vahenditega pehmendada. Reagani hiljem vägagi kuulsaks saanud kõne Berliinis, kus ta nõudis Gorbatšovilt Berliini müüri mahakiskumist, tekitas vastuseisu enamikus tema nõunikes, kes pidasid seda liiga provokatiivseks ning radikaalseks.

Miks osutus siis Reagan oodatust paremaks presidendiks, milles seisnes tema fenomen? Arutades mõned aastad tagasi Zbiegniew BrzezinskigaÜhendriikide presidentide üle, ütles Brzezinski, et laias laastus jagunevad need kahte rühma - intellektuaalideks ning visionäärideks. Intellektuaalid arvavad, et nad teavad ja oskavad kõike ega moodusta enda ümber korralikku meeskonda. Visionäärid ei tee vahest vahet Peruul ja Boliivial, kuid neil on idee, mida tahavad iga hinna eest ellu viia, tundugu see nii võimatuna kui tahes. Ja kuna nad ise seda teha ei oska, moodustavad nad enda ümber tõeliselt tugeva meeskonna. Reagan kuulus Brzezinski meelest just selliste presidentide hulka.

Erinevalt pea kõigist tarkadest ja tähtsatest ekspertidest, ei teadnud Reagan nimelt, et kommunistlikku maailmasüsteemi pole võimalik hävitada. Ta seadis selle endale eesmärgiks ning sai sellega hakkama. Heade ning mittestandardsete nõunike kaasamine oli kahtlematult Reagani tugev külg. Olid siis nendeks CIA tavapärastest meetoditest ja analüütikutest täie rahuga ülesõitev luureülem William Casey või ajaloolane, kommunismi üks parimaid tundjaid Richard Pipes. Ilmselt just viimaselt sai Reagan kindlust mitme instinktiivselt tajutud põhimõtte elluviimiseks, alustades tõdemusest, et kommunistlik süsteem on haavatavam, kui tundub ning lõpetades sellega, et ainus, mida kommunistid tunnistavad ning austavad on jõud. Pipes õhutas Reaganit mitte enam sõnades, vaid reaalsuses toetama rahvuslikke vastupanuliikumisi kommunismi vastu, milledest kujunes Reagani parim liitlane kommunismi ajaloo prügikasti saatmisel. Reagan jättis tegemata ka Lääne poolt varem korduvalt tehtud vea ega nõrgendanud survet Nõukogude impeeriumile seal alanud kosmeetiliste reformide järel. Otse vastupidi, ta vajutas pedaali veelgi tugevamalt põhja. Küsisin pool aastat tagasi Reagani riigisekretärilt George Shultzilt, et mis oli see hetk, kus Lääs võitis Külma sõja. Shultz vastas, et ta on seda ka Gorbatšovilt küsinud ning viimase vastuseid arvestades leiab, et see toimus Reykjaviki tippkohtumisel 1986.aastal. See näiliselt läbikukkunud kohtumine, kus Reagan kõiki diplomaatia ja rahvusvahelise läbikäimise tavasid rikkudes kohtumiselt lihtsalt minema jalutas ega loobunud oma „tähesõdade" programmist, surus vastaspoole nurka ning sundis teda totaalsetele järeleandmistele, mis kurjuse impeeriumi hauda aitasid saata.

Just sellised sügavalt inimlikud, tihti spontaansed ja kõiki nõunikke hulluksajavad sammud ning otsused tegid Reaganist Ameerika Ühendriikide ühe suurima presidendi. Reaganit ei huvitanud populaarsusreitingud ega nende nimel tõmblemine. Tema jaoks oli oluline vajalikud otsused ära teha, arvatagu sellest, mis tahes. Tema ametisseastumise päeva ning 100. sünnipäeva maksab meil igal juhul meeles pidada ning seda vaatamata Tallinna linnavalitsuse seisukohale, kes Tallinnasse Reagani väljaku loomisele ühemõtteliselt vastu astus. Moskva väljaku vastu pole Tallinna linnavalitsusel aga loomulikult midagi.

6.veebruaril on kõik huvilised igal juhul oodatud kinosse „Artis", kus algab piduliku kõnekoosolekuga Ronald Reaganile pühendatud filminädal.

Reagani fenomen - vetelpäästjast presidendiks

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing