Kuupäevad, mis on juba ajalugu

08.07.2008 | Peeter Olesk | Riik

Neil päevil möödub 15 aastat ajast - ma kirjutan nimme "ajast" ja mitte "päevast" - , mil Narva, järelikult ka Ida-Eesti ja järelikult terve Eesti kohal rippus mõõgakujuline küsimärk.

Nüüd on see ajalugu, siis oli olevik. Küsimärgi sisuks oli see, kas Narvast saab "malaja zemlja" Brežnevi mõttes ehk temast saab Abhaasia analoog või jääb Eesti Vabariik kui territoriaalne tervik Eesti NSV piirides alles.

Inimesed ei tahtnud poliitilist jama

Need inimesed, tänu kellele on Narva endiselt ja loomupäraselt Eesti linn, ei mahuks kokkukutsutuna ühegi pildi peale, sest nii suurt formaati pole olemaski. Nende inimeste all mõtlen ma eeskätt kõiki narvalasi, aga ka teisi elanikke Ida-Virumaal, kes ei kaotanud rahu ega tahtmist teenida igapäevast leiba. Kõlab pisut pidulikult, kuid on tõde: enamik ei tahtnud mingit poliitilist jama, mille arengusuunda ei oska selgitada mitte ükski. Idee otsustada Narva tulevik rahvaalgatuse korras oli hüsteeriline algusest peale.

Muidugi ei käinud see nõnda, et, "hea, et niigi läks". Kui mitte ainsad, siis ühed vähestest, kes tollases Eestis teadsid, mis on normaalne rutiin, olid kaevurid ja energeetikud. Teistele polnud ükski hommik eilse päeva loomulik jätk, sest iseseisvuse kehtestamise kogemust polnud kellelgi. Niisiis polnud Eesti riigi juhtkonnas õieti kedagi, kes oleks üksikasjadeni teadnud, mismoodi käib avariilise olukorra juhtimine ettevõtte tasapinnast kõrgemal. Negatiivne oli seegi, et alates suvest 1992 polnud enamik võimukandjaid varemini pikki aastaid koos töötanud ehk ükski ei tundnud teise inimese kompetentsi.

Ühel päeval kutsus Eesti Vabariigi president Lennart Meri kõik Narva referendumi probleemidega seotud asjaosalised, kokku kümmekond meest, enda juurde Kadriorgu ja esitas meile oma seisukoha. Ei mingit diskussiooni ega instrueerimist. Ka temal polnud pilt selge, sest esiteks ei tundnud ta veel Eestit seestpoolt ning teiseks polnud ülevaadet, kui autoriteetne on muu maailma toetus Eesti terviklikkusele olukorras, kus Nõukogude väed olid ikkagi sees.

Seda kümmekonda meest annaks ühele pildile mahutada küll, iseasi, et me pole ealeski omavahel südamest südamesse rääkinud. "Me" tähendab siinkohal seda, et ka mina olin asjaosaline. Me tegime seda, mida suutsime, ent ikkagi oli kaaluv osa narvalastel endil, kes ei tahtnud jääda kahe tule vahele.

Praeguse aja keerulised küsimused

Aastal 2008 asuvad küsimärgid mujal. Ühe neist on tõstnud üles Eesti Vabariigi kuulumine Schengeni viisaruumi, millega kaasneb ühemõtteliselt kehtestatud piirileping Vene Föderatsiooniga. Niinimetatud komistuskiviks ei ole preambula Eesti Vabariigi riigikogu poolelt. Peamiseks probleemiks on Eesti Vabariigi kestuse ajalooline pikkus ning Vene Föderatsiooni ajalugu Nõukogude Liidu suhtes. Praegune Venemaa ei taha olla Nõukogude Liidu ainuke pärija.

Teine on haldusreform selles suunas, et olgu meil omavalitsusi vähem. Lihtsalt ja kõik - numbrid ette ja ruudustik mustriks. See oleks kõige rumalam haldusreform üldse. Ruudustik ei taga Eesti regionaalset tasakaalustatust, sest üks ruut oleks ikkagi kõige tähtsam, nimelt Tallinn. Varem oli lihtne: võim pealinnast, elekter Narvast, ajud Tartust, muda Haapsalust. Nüüd enam nõnda ei ole, sest ajud võivad tulla ka Tallinnast ja muda poliitiliseks maadluseks leidub kohapealgi. Ka tulevane haldusreform jääb venima. Küttejõu kärbumine on veninud kauem kui inimpõlv. Kui kaua kärbub Viivikonna?

Kui palju on Narva korrumpeerunud, seda eemalseisja minu arvates otsustada ei saa. On vaid selge, et kehtestades nii suure sotsiaalse koormusega linnas täisleppimatuse korruptsiooni suhtes, saaksime väikese kodusõja, mis on seda ohtlikum, et kuskil mujal sellesarnast kehtestatud ei ole.

Küll peaks olema selge, et Eestisse tuumajaama ehitamine nihutab energeetilise raskuspunkti Ida-Virumaa idapoolsest servast lääne poole. See on mitme tundmatuga ehk määramata integraalidega protsess vähemalt veerandsajandiks. Energeetikast kiiremini peab saama lahenduse perspektiivne teedevõrk. Euroopa Liidu dimensiooniga raudteekompleks Orava vallas Setumaal jõuab tulemusteni järgmise kümnendi algul. Pärast seda jääb päevakorda Narva piiriületus.

Nii mitut ülesannet, ehkki nad on omavahel seotud, korraga ei lahenda. Seepärast seaksin ma esikohale teed ja energeetilise raskuspunkti ehk otsuse tuumajaama suhtes. Kuid enne uute ülesannete omaksvõtmist tuleb korrata: selles, et Eesti Vabariik ei läinud aastal 1993 Narva kohalt katki, on oma teened kõigil narvakatel, kes otsustasid, et seda pole vaja.

Allikas: Põhjarannik

Kuupäevad, mis on juba ajalugu

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing