Tõhus poliitika lähtub rohkem väärtustest kui huvidest

07.01.2011 | Andres Herkel | Riik

Eesti naudib positiivset tähelepanu. Euro on käes ja suuremad majandusraskused seljataga. Torisemiseks pole põhjust ka lõppenud kümnendile tagasi vaadates. Meil on olnud palju raskemaid aegu. Veel enam - nii häid võimalusi töö- ja loomingualaseks eneseteostuseks pole varem õieti olnudki.

Kuid eufooria on ohtlik meelemürk. Pärast seda, kui saime 2004. aastal Euroopa Liitu ja NATOsse, tegi Eesti valitsus liiga optimistlikke eelarveid ja rahvas tarbis üle oma võimete. Seesama ei tohi nüüd korduda.

Ühiskonna kui terviku huvid

Eesti poliitika on paljuski stabiliseerunud, kuid samas on diskussioon riigi tuleviku ja strateegilise valiku üle ootamatult ahtaks jäänud. Järgmisse riigikokku on asja vahest vaid neljal parteil, ehkki valimissüsteem eeldaks suuremat mitmekesisust. Kindlasti tagavad ka neli parteid vaba ühiskonna jaoks vajaliku pluralismi. Küsimus on pigem selles, kas parteid positsioneerivad end valimiste eel huvidest või väärtustest lähtudes.

2007. aasta valimiste eel jagasid kõik suured erakonnad suuri rahalisi lubadusi. IRL hüüdis korraks, et «õnn ei ole rahas», kuid see ei saanud keskseks loosungiks. Tõenäoliselt ei oleks selle loosungi intensiivsem kasutamine toona ka edu toonud. Majanduskriisi saabudes tuli mitmetest rahalubadustest loobuda. Jätkuv toetus valitsuskoalitsioonile kinnitab, et inimesed said valitsuse ees seisnud rasketest valikutest aru ja toetasid kokkuhoiupoliitikat.

Kas nüüd, kui euro on käes, avaneb võimalus uuteks suhkrusteks lubadusteks või nende uskumiseks? Tegelikult vajab Eesti riik kulude jätkuvat kokkuhoidu ja efektiivsemat avalikku haldust. Uued töökohad tekivad erasektoris ja selleks peab ettevõtjal hingamisruumi olema.

Üksnes huvidest lähtuv, mõnd elanikerühma eelistav poliitika ei ole jätkusuutlik. Palju paremini vastab ühiskonna kui terviku huvidele see, kui erakonnad ehitavad oma poliitika üles kindla ja püsiva väärtussüsteemi ümber. Mõistete seost saab ehk avada nõnda, et väärtussüsteem moodustab meie ühise huvi, kus ühe (huvi)rühma vastandamine teistele on maha võetud.

Mul oli sügisel võimalus osaleda külalisena Soome Kokoomuse volikogu istungil, kus partei esimees Jyrki Katainen pidas 15minutise kõne. Rahandusminister ja peaministrikandidaat Katainen rääkis kaamerate ees peamiselt väärtustest. Maksupoliitiline otsus lähtub sellest, milline on maksude roll ühiskonnas, mitte sellest, kelle huvides see otsus tehakse.

Eesti aastal 2030

Võimalik, et Eestis kulub sinnamaale arenemiseks veel aega. Kiire raha soov ja illusioon on juurdunud, ehkki masu tegi siin korrektiive. Ka riigilt küsitakse tihti «mida ma saan?», mitte «mida ma annan ja kuidas ühiskond paremini toimib?». Viimane küsimus kerkib esile siis, kui on piisavalt palju heal järjel ja haritud valijaid, keda ei kammitse kinnis-ideed. Olen kindel, et selliseid valijaid tuleb meil üha juurde.

Tänane Eesti ei saa sihte seada enam meie ees seisvate liitumiseesmärkide kaudu, nagu olid NATO, Euroopa Liit, euro. Meid on seni aidanud edukas liitumisparadigma, aga uued paradigmad peame ise looma. Milline peab Eesti olema 2030. või 2050. aastal? Valitseb ähmane üksmeel võtmevaldkondades, nagu haridus, tööhõive ja rahvastiku juurdekasv ning samas püüab iga partei luua oma tõde ja müüti nimetatud teemadel. See protsess muutub veenvaks siis, kui diskussioonis tõusevad esiplaanile väärtused.

Kardan, et loosungid 15 aastaga viie rikkama hulka purjetamisest, aga ka mitmesuguste riiklike arengukavade heakskiitmine vähimagi kavatsuse ja rahalise võimekuseta neid ellu viia on pärssinud igasugust tulevikule mõtlemist. Paraku me peame tulevikuküsimustega tegelema. Ja seda mitte õhulosside pinnalt, vaid arusaamises, et tulude-kulude tasakaal ja konservatiivne eelarvepoliitika on üks Eesti arengu alusväärtusi.

Tõhus poliitika lähtub rohkem väärtustest kui huvidest

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing