Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Tasuta kõrgharidus – mis ja milleks?

17.12.2010 | Lauri Vahtre | Haridus

Olen ikka arvanud ja ka välja öelnud, et tasuta asju ei ole, kui ema- või isaarmastus välja arva­ta. Lõunasöök ei ole tasuta, isegi kui sa midagi maksma ei pea, sest siis teeb seda lihtsalt keegi teine. See kehtib ka hariduse ja iseäranis kõrghariduse kohta.

Sel põhjusel mulle loosung "Tasuta kõrgharidus!" väga ei meeldigi. Parem ja täpsem olnuks ikkagi "õppemaksuta kõrghari­dus" või koguni "maksuta õpetus kõrgkoolis", aga ilmselt leiti, et "tasuta" on lühem ja kõlab efekt­semalt. No olgu siis peale. Õpetus tuleks selle plaani järgi noorele tudengile tõesti tasuta kätte, sest see makstakse kinni ühisest raha­kotist, kuhu on toonud oma vee­ringu iga maksumaksja.

Üldine hüve

isikliku, vaid (ühtlasi) üldise hü­vena. Kõrgharitud kaaskodanikest on kasu kogu ühiskonnale. Tõsi, mitte igaühest, aga mõni vasikas läheb alati aia taha.

Samamoodi tuleb vaadelda kõrgharidust ka tänases Eestis -üldine hüve. Mis ei tähenda automaatselt, et mida rohkem, seda parem. Euroopa on lähiminevikus eksperimenteerinud nn massiülikooliga. Eksperiment on läbi kukkunud, kuid sellest pole viisa­kas kõnelda. Massiülikool tähen­dab kõrghariduse devalveerumist, aga selle tunnistamise asemel mõõdetakse ikka kõrgharidusega inimeste protsenti ühiskonnas, otsekui ütleks see midagi.

Võiks küsida, miks nii. Enne­vanasti maksti hirmkalleid õppe­makse, kannatad puudust, murti ennast kõigi raskuste kiuste stuu­diumist läbi, et siis arsti, advo­kaadi, notari, inseneri, gümnaasiumiõpetaja või pastorina elada jõukat või vähemalt kindlustatud elu. Vaev sai kuhjaga tasutud.

Ent need ajad on läbi. Kõrg­haridust ei mõisteta ammu enam

Mida sel juhul õieti tähendab tasuta kõrgharidus? Kindlasti mitte tasuta kõrgharidust igaühele, kes vähegi viitsib sõrme liigu­tada. See pole lihtsalt võimalik, sest tahtmise kõrval loevad ka võimed. Eesti eesmärk peab ole­ma, et kõrghariduse saaksid kõik, kes on selleks võimelised ja kes sellega midagi peale suudavad hakata (mis on muuseas eriti olu­line). Samavõrd oluline on, et me ei raiskaks professorite aega ega auditooriumide elektriarveid nende peale, kes kuskil mujal oleksid endale ja ühiskonnale kasulikumad.

Andekad ja kah-tudengid

Selleks tuleb taastada sisseas­tumiseksamid - seda juba tehak­segi - ja võib-olla seada sisse ka mingi järelsõel. Ülikoolid otsusta­gu ise. Eesti rahvas on väike rahvas, meie eesmärgiks olgu, et ükski anne ei läheks raisku. Pea­me olema ökonoomsed. Selleks on tarvis anded üles leida ja luua neile stimuleeriv keskkond, mis muuhulgas tähendab ülikoolide vabastamist õppimisvõime ja -huvita kah-tudengitest, olgu nen­de tengelpung siis kuitahes jäme. Seevastu vähesed sissetulekud ei tohi(ks) õpinguid välistada ega katkestada. Stipendiumid tuleb ette näha nii vaestele kui eriti andekatele. Kui vaene tudeng on ka andekas, saagu mõlemat.

Võib küsida, kas siin ei aimu lahterdamist, mingi "eliidi" areta­mist, inimeste klassidesse jagamist. Ei. Vähemalt mitte tavatä­henduses. Professor ei ole parem kui pottsepp. Hea pottsepp on parem kui vilets professor, hea professor on parem kui vilets pottsepp. Kui mõlemad on head, siis nende sissetulekud ei erine oluliselt, nad kumbki ei suuda ära teha teineteise tööd. Oluline on, et nad mõlemad ühiskonnal olemas oleksid ja et kummagi töö tegijaid ei tuleks hakata sisse vedama, vähemalt mitte massi­liselt.

Eesti peab peatama nii güm­naasiumi- kui ülikoolihariduse devalveerumise. Vaid nõnda suudame täita oma olemasolu kate­goorilist imperatiivi - olla väike, aga tubli.

 

Allikas: Harju Elu

Märksõnad

Lauri Vahtre, tasuta kõrgharidus, IRL

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing