Isamaalisus on loomulik asi

17.12.2010 | Lauri Vahtre | Riik

Mida lähemale jõuavad valimised, seda russofoobsem on IRL. Muidugi mitte tegelikult, sest tegelikult pole ta seda kunagi olnudki, vaid IRLi rivaalide ja vastaste kirjas ning kõnes. Tegemist on primitiivse, kuid ülimalt mugava sildiga, sest kuna seda on kleebitud juba ligi 20 aastat, siis laiem publik ei küsigi, kas sel ka mingi õigustus on. IRL on russofoobne, ajalugu fetišeeriv, pseudomilitaristlik, Sinimägede-metsavendade romantikal põhinev ja venevastaselt natsionalistlik. Needsinased kleebised ei pärine mitte Sarviku-Sassi monoloogist seitsmenda õllekannu taga, vaid teadlase mainele pretendeeriva Tõnis Saartsi analüüsist „Rahvusliberalism - ideoloogia keskmisele eestlasele" (Sirp 26. XI).

Sildistamine on muidugi inimlik ja Saarts on inimene, aga sildistaja ei peaks ennast siiski analüütikuna esitlema. Sest mis on õieti russofoobia? Paaniline, haiglaslik hirm venelaste ja kõige veneliku ees. Olgu, tavatähenduses ka venevaenulikkus. Mida sellest leidub IRLi poliitikas, programmilistes seisukohtades või IRLi juhtide väljaütlemistes? Mitte midagi. Ise avaldasin hiljaaegu Eesti ajaloo õpiku vene õppekeelega gümnaasiumidele - kas üks russofoob seda suudaks? Kas russofoobi kodus võiks juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit- enne eesti, seejärel vene keeles? Või kuulatakse aja mahavõtmiseks mõnd Võssotski või Okudžava laulu, seda vaikselt kaasa ümisedes? Minu kodus on kõike seda juhtunud ja ma ei tunne ennast oma erakonnakaaslaste keskel selle poolest kuidagi erandlikuna. Ning, näete, kirjutan neist (russofoobi seisukohast täiesti õudsetest) seikadest isegi seitungisse.

Hea küll, see olen mina. Kuid IRL kui erakond? Samuti mitte midagi sellist. Jaa, IRL on alati hoiatanud Venemaapoolse ohu eest, kuid see ei ole ometi russofoobia. Isegi mitte Rossija-foobia, sest foobia on haiglane, kujutletud hirm, Venemaa oht aga täiesti reaalne. Selle meeldetuletamine on elementaarne. Nii näiteks elavad hollandlased pidevas mereohus: kui meri tammid purustaks (aga seda on juhtunud), upuks suur osa Hollandist ära. Seda ohtu teavad kõik, ei põe selle pärast üleliia, kuid ei unusta ka. Hollandlasi ei nimeta keegi seepärast veel marinofoobideks või kuidagi nõnda. Venemaa on meile seesama, mis Hollandile meri. Meri on pidevalt olemas, ta ei kao kusagile ja ka temast lähtuv oht ei kao, aga see ei tähenda, et temaga ei võiks suhelda ning temaga heal juhul ka hästi läbi saada. Kuid oht jääb ja on lihtsalt hale tulla väitma, et see on kadunud.

Oluline vahe seisneb siin vaid selles, et kui Holland on merelt maad võitnud ja meri seda võrdlemisi õiglasel kombel tagasi nõutab, siis meie pole Venemaalt küll lappigi võtnud. Vähemalt kehtiva kontrolljoone puhul, mis asjaolud pigem vastupidisesse valgusse seab.

Natuke segaseks jääbki, miks on Eesti poliitikas nii raske olla kompleksideta rahvuslane, kes armastab ja kaitseb oma, vihkamata teisi -miks peab sellega kaasnema halvustav sildistamine. Inimesed, isamaalisus on loomulik asi!

Isamaalisus on loomulik asi

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing