Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

James Fenimore Cooper “Viimane mohikaanlane”

04.07.2008 | Peeter Olesk | Kultuur, Haridus


Vähesed defineerivad tsivilisatsiooni kui pädeva kodanikkonna laienemist. Pädev on see ühiskonnaliige, kes tunneb oma lokaalse ühiskonna piire, tavasid ja reegleid ning võtab endale nende põhjal teatavad õigused.

Enamasti defineeritakse tsivilisatsiooni kui arengulooliselt kõrgemat astet võrreldes stiihiaga metslaste või murjanite või mustade maal või ka nõukogude ahvide keskel. Sääraselt vaatekohalt on tsivilisatsioon alati parem kui metslus.

Cooper nõnda kategooriliselt ei väida, sest üldjuhul on romantik demokraat ja hoiab ootuspäraselt nõrgema poole. Kes on Cooperi jaoks aga ühemõtteliselt nõrgem, pole sugugi selge, sest jutustuses huvitab teda mitte tapja, vaid ellujääja. Kronoloogiliselt võttes on "Viimane mohikaanlane" kirjutatud mõni aasta pärast Monroe doktriini (1823, tollase presidendi James Monroe, 1758-1831, nime järgi), ent käsitleb aega märksa enne Iseseisvussõda ja 1776. aasta deklaratsiooni. See on romaan ühe riigi eelajaloost, mil määravaks oli oskus jääda elama ehk võime kohaneda olukordades, mis on harjumatud. Meie mõistes riiki 1757. aastal Ameerikas polnud. Nõnda põrkavad Cooperil kokku erisugustest kultuuridest pärit tegelased, kellest ühelgi pole parlamentaarse riigi distsiplinaarset kasvatust. Selle vahega, et indiaanlane on tal metslane, kuna Briti päritolu ameeriklane jääb valgeks inimeseks.

See võib tähendada rassismi, kuid sellest rohkem tähendab eksootikat. Eksootika on kõik see, mis omas kultuuris puudub. On vaja siiski meeles pidada, et Cooper kujutab eksootilisena just indiaanlaste elu ja sedagi kontaktides valgetega, kuna valgete eksootilisus punanahkade jaoks kajastub väga punktiirselt. Romaan on kirjutatud ikkagi Euroopa juurtega inimestele ja mitte indiaanlastele. Ses suhtes märgivad Euroopa juured tundelist ratsionaalsust, järelikult ka arusaadavust. Omakorda viimase jaoks on põhimõtteline küsimus üsna lihtne: kas teistsugune kultuur on võõras pelgalt kommete poolest või nõuab üldse täiesti uut lähenemist?

Leppimise semiootikast

Nii semiootiline Cooper ei ole, kuid pole raske märgata, kui pikalt ta kirjeldab tegevuse üksik-asju, mille jaoks asjaosalistel enestel kunagi aega ei jätku. See on eesmärgipärane vähemalt kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et kuigi XIX sajandi esimese veerandi lõpuks võis indiaanlaste ehk Ameerika aborigeenide kultuur olla küll muutunud, olid nad ikkagi eksootilised ja see vajas tõlkimist ka sõnakunsti keeles. Teiseks tegi Cooper õigupoolest sedasama, mida meil Jaan Kross alates romaanist "Kolme katku vahel" (1970- 1980) - ta jutustas olevikule ajaloost, mida keegi enam ei mäletanud. Heroilisus minevikus on aga alati suurem kui jooksvas päevakajas.

Viimast kamassi on näinud uralistist professor Ago Künnap, viimane vadjalane on vaieldav (otsapidi on vadjalane näiteks saksofonist Lembit Saarsalu). "Viimane mohikaanlane" lõpeb omaksvõtuga, et "enne öö saabumist jõudsin ma siiski nii kaua elada, et näha viimast sõjameest mohikaanide targast tõust". Kõlab justkui hüvastijätt ja resignatsioon, kuid ka lepitus ja inimese suuruse tunnustamine. Igatahes ei ütle Tamenund nõnda alistunult. Ta lausub oma sõnad vaherahuks.

Mõni rida eespool ongi öeldud, milles vaherahu seisneb: "Kahvanäod on maa peremehed ja punaste inimeste aeg pole veel tulnud." Tamenund lepib sellega, missugune on olevik, kuid mineviku üle on ta uhke ja tuleviku jätab lahtiseks. Romantismi poeetikas täiesti ootuspärane.

Ka vaherahu võib tähendada leppimist. Seevastu romaani lõpp ei tähenda kunagi muud kui vaid seda, et sündmustik on ammendatud. Kui viimane sündmus esitatakse nii, et koera saba läheb üles, siis seda parem. Soovitan "Viimase mohikaanlase" kõrvale lugeda ses suhtes prantslase Robert Merle'i (1908- 2004) romaani "Saar" (1962; ee 1967), mida ma "kutsikana" lugesin sootuks teisiti kui täiskasvanuna. "Saare" tegevus toimub 1789. aastal ja lõpeb samuti leppimisega. Ainult et lepitakse kannatajate arvelt, ei kuidagi kannatusi ennetades.

 

Allikas: Eesti Päevaleht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing