Minister Tõnis Lukase kõne Eesti Spordi Kongressil

17.11.2010 | Tõnis Lukas | Sport

Austatud Eesti Vabariigi president, austatud Eesti Olümpiakomitee president, lugupeetud kolleeg Laine

Jänes, austatud kongress!

"Minule näib aga, et see iga hästi kasvatatud inimese kohus on selle

eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks,

et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve

vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma. Kas ei

ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste

loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna

oma enese “mina” jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa

tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse

nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal

sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi

salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii

üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei

pruugi."

(Georg Lurich 1903)

Võtame need teadmised ja arvamised käesolevasse, 21. sajandisse kaasa ja näeme siin paljuski

mõtlemapanevat ja ka väga palju õiget.

Austatud spordirahvas!

Teil on au tegelda valdkonnaga, mis täidab väga erinevaid rolle, on omal viisil tähtis igale inimesele,

ühiskonnale, riigile. Sport aitab hoida rahva mälu ja tavasid, tugevdab ühtekuuluvustunnet ja rahvuslikku

identiteeti. Lurich`i jälgedes peab oluliseks pidama ka jõu teemasid: vastupidavust, tervist. Lennukites

ja autodes oma inimlikku konstruktsiooni säilitamine, pidevalt istuvas asendis ja ebamugavalt – see on

inimkonnale suureks väljakutseks tulevikus. Füüsilise liikumise vajadus kuulub inimkonna juurde, ainult

silmadele, peale ja kõhule koormuse andmine ei ole meile kui liigile omane. Samas on sport ka üks

loomulikumaid viise eri rahvustest inimeste omavaheliseks suhtlemiseks, ühiskonna lõimimiseks, sest

eeldab samas keeles ja samade väärtushinnangute pinnalt läbikäimist. Usun, et väike emotsionaalne

uhkuseraas on meis kõigis, kui me näeme intervjuusid andmas ja oma sportlikest saavutustest rõõmu

tundmas Eesti koondise nimel esinenud ja häid tulemusi saavutanud teistest rahvustest noori. Ma

arvan, et see on tähtis ka suurele osale eestlastest, ja arvan, et ka teistest rahvustest perekondadest

pärit noored mõistavad väga hästi, et mõne väga suure riigi koondises olles ja koondisse pääsuks

tihedast kadalipust läbi minnes ei oleks need šansid ja võimalused lipu lehvides pjedestaalil olla olnud

nii suured, aga väikse rahva liikmena on šansid sama head ja mõnel alal isegi suuremad. Nad on

tänulikud meie ühiskonnale ja seda tuleb hinnata.

Ma olen veendunud, et tervikuna lähevad Eestis asjad õiges suunas. Spordi sotsiaalne roll on

muutunud, kiiresti areneb liikumisharrastus, järjest rohkematele inimestele ei ole sport mitte ainult

medalitetootmise masin või televisioonimeelelahutus, vaid igapäevase elu kaaslane. Ei ole õige öelda

et tippsport on tähtsam kui rahva tervis. Kuid tippsportlaste eeskuju aitab noortel endale eesmärki

püstitada ja terveks jääda. Loodan, et see kongress nendele spordi aspektidele piisavalt tähelepanu

pöörab, sest kahjuks tuleb ikka ka seda ette, et sporti vaadatakse liiga kitsa pilguga.

Harjumuspäraselt mõeldakse spordina ikka eelkõige füüsilise vormi arendamist, kuhu sisse terve vaim

mahtuma peaks. Aga sport ja liikumine nõuavad ka teaduslikke lähtekohti - teaduslikku uurimist. Nõuab

teadust ja sellest tulenevaid näpunäiteid. Haridussüsteem, kehalise kasvatuse tunnid, kogu koolisport

on nii terve keha kui ka terve vaimu teenistuses ning peaksid selle arusaama, et sport on kitsalt ainult

füüsiline meelelahutus, ka kummutama. Kooli ülesanne on leida see tasakaal, kus targad ja terved

lapsed tunneksid rõõmu nii liikumisest kui ka teadmiste omandamisest. Et meile ei vaataks vastu ei

arvutiga kokku kasvanud mööblitükk homo computerus ega ka tühja pilguga musklimees– mõlemad

pildid on nii arvutiekraanil ja ka elus üsna trööstitud ja igavad. Ning - erivajadus pole ammu enam

negatiivse tähendusega, andekatel sportlastel on samuti hariduslikud erivajadused nagu mõnes muus

valdkonnas andekatel lastelgi ning ka neile peab haridussüsteem arenemisvõimalusi ja tingimusi looma,

neile individuaalseid õppekavu võimaldama. See on uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel

tulevikus võimalikum, lihtsam ja paindlikum kui seni.

Sport on popp! Ja seda mitte ainult noorte hulgas, vaid ka administraatorite, omavalitsusjuhtide ja

koolijuhtide hulgas. Muidugi teevad nad ise sporti ja on väga aktiivsed liikujad, kui kõht võimaldab.

Aga mis on viimase aja trend? See, et kooli püsimiseks võimaluste otsimisel püütakse komplekteerida

täiendavaid spordiklasse nii väikestes põhikoolides kui ka gümnaasiumides.

Kõik Te olete kuulnud, et kui omal lapsi napib, siis avame näiteks jalgpalliklassi, karateklassi,

maadlusklassi ja toome oma kooli õpilasi ka kõrvalvaldadest. Mu meelest on see loov ja liigutav

mõtlemine ja näitab, et spordil on tähtsus ka hariduspoliitikas. Ehk aitab selliste täiendavate baaside

loomine üle Eesti ka mingi osa noori inimesi nii liikumisele kui ka tulevikus tippsporti.

Kõige selle alus on treener. Treener on õpetaja. Tal on tihti ka pedagoogiline ettevalmistus. Õpetajate

staatusest ja palgast on palju räägitud - treenerite omast vähem. Tarvis on tõsta treenerid kooli

pedagoogide staatusesse, kooli pedagoogidega ühele pulgale. Treener peab saama palka, mitte

stipendiumi, treeneril peavad olema pedagoogi väärilised sotsiaalsed garantiid.

Koolispordi roll ei ole vaid õpilaste füüsiline areng, vaid palju laiem. Koolist saab kaasa huvi, aga saab

kaasa ka oskused. Kehalise kasvatuse tundide eesmärgiks on seatud nii soov olla terve ja rühikas,

tunda rõõmu sportimisest kui ka kogu eluks olulised väärtushinnangud ja oskused: õppida koostööd,

järgida kokkuleppeid ja reegleid ning mõista ausa mängu olemust. Uues õppekavas on mõeldud ka

õpilaste huvidele. Õpitulemused on kavandatud nii, et nad oleks täidetavad 75-80%ga õppeks ette

nähtud tundide mahust ja 20-25% tundide mahust on mõeldud selleks, et koolid saaksid ise vastavalt

võimalustele õpilaste huvidele, õpetaja, treenerite ettevalmistamisele spetsialiseeruda mingitele

piirkonnas olulistele huvitavatele traditsioonilistele spordialadele.

Hea meel on sellest, et tänu heale koostööle Eesti Olümpiakomiteega oleme suutnud 10 aastaga luua

päris hästi toimiva andekate noorsportlaste toetamise süsteemi. Endise Tallinna Spordiinternaatkooli

baasilt ning rahaliselt pinnalt arendatud süsteem on palju mitmekülgsem ja paindlikum ning

ajamuutustega kaasas käinud.

Audentese ja teiste keskuste kaudu aidatakse noori tippsporti. On alasid, kus saak on suurem --

see tähendab, et tellitud õppekohtade täitjatest saavad tulevikus ka tõesti tegijad; samas on alasid,

kus tippe jääb lõpuks vähe alles. Traditsiooniliselt silmapaistvamate alade tellimus on olnud suur,

kuid näiteks kergejõustiklaste järelkasvule Audenteses peaks mõtlema. Kõigist neist ei ole me

edaspidi sugugi kuulnud. Kõigist ei peagi kuulma, aga protsent just selle kooli kaudu pealekasvanud

kergejõustiklastest võiks olla suurem.

Lisaks sellele oleme sel aastal koostöös EOK-ga toetanud:

• 65 noorte ja juunioride koondvõistkondade kandidaadi spordikoolitust Eesti eri paigus,

• 29 tippsportlase õpinguid kõrg- või kutsehariduse omandamisel;

•

treenerite kutsekvalifikatsiooni arendamist ning õppe korraldamist,

treenerite täienduskoolituse hoogustamist,

regionaalsete õppe- ja treeningkeskuste väljaarendamist, et andekad noored saaksid

ühistreeningutel osaleda.

Võib-olla saame koos hakkama ka Käärikule uue hingamise andmisega. Edasi peaksime

olümpiakomiteega algatama piirkondlike spordikoolide taastamise või uute asutamise. Mitmel

puhul oli spordikoolide kaotamine viga, see lõpetas konkreetsete baasidega seotud konkreetsete

koolkondade tegevuse. Väikesed klubid on paljude uute, ka tippu jõudnud spordialade Eestisse

toomisel olnud viljakad, noorte kasvatamisel olnud viljakad, kuid suuremat ja võimsamat baasi nõudvate

ja arvukamat järelkasvu eeldavate spordialade puhul ei ole väiksed klubid suutnud seda rolli, mis

kunagi spordikoolidel oli, kanda. Väikesed klubid ei suuda koolkondade kandepinda taasluua ega ka

treeneritele sotsiaalseid garantiisid ning lastele ja noortele korrapärast tervisekontrolli tagada. Klubide

kõrval peaks olema ka suuremad spordikoolid. Ma ei väida, et klubidele tuleb anda tagasimarss

taandarenguks, aga mõlemad vormid võiksid Eesti spordi järelkasvu teenistuses olla.

Vahel tundub et mina ja Rein Lang oleme valituses ainukesed ministrid, kes ei läbi aastas vähemalt

kolme erinevat sorti maratoni. Aga see ei paista välja. Ja üldse pean ütlema, et kui etendada

kõrvalpilku, siis Eesti riik on silmapaistev, paistab hästi välja -- tema president peab tervisest ja

liikumisest lugu, tema valitsuses ja paljudes muudes tippülesannetes olevad inimesed peavad

liikumisest lugu ja teevad muu töö kõrvalt lausa tippsporti. Ma usun, et meil ei ole midagi häbeneda

ja usun, et see on küll mitte kõige tähtsam aga siiski üks väike detail meie ühises suures lootuses ja

ootuses, et nende eeskujudega, mida teie treeneritena, spordijuhtidena suudate anda ja mida meie

ühiskonnas aktiivsete liikmetena suudame anda. Nende detailidega saame me kokku tugeva ja terve

eestlase.

Aitäh Teile selle eest, mida te juba teinud olete ja selle eest, mida Te veel teha kavatsete!

Minister Tõnis Lukase kõne Eesti Spordi Kongressil

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing