Ohustatud keeltest

15.11.2010 | Andres Herkel | Kultuur, Haridus

Keelte arv maailmas on hinnanguline. Raske on tõmmata piiri eri keelte ning sama keelte murrete vahel. Selge on siiski üks: keeli jääb järjest vähemaks. Nüüd on taas välja käidud üks number, mida saab selle ebamäärasuse juures viidata. Nimelt ütleb Paul M. Lewis'e välja antud Ethnologue: Languages in the World, et keeli on 6909.

Ainuüksi Aafrikas arvatakse olevat enam kui kaks tuhat keelt. Paapua ja Uus-Ginea neli miljonit inimest jagunevad tervelt 830 keelekogukonna vahel. Samuti paistavad keelerohkusega silma: Indoneesia, India, Hiina, Mehhiko, Brasiilia jne. Selgub, et Euroopa on üks keelevaesemaid piirkondi, siin on järel 234 keelt. Samas pärineb hulk kõrgel arengutasemel keeli just Euroopast.

Ja veel üks huvitav andmeseos: 94 protsenti maailma keeltest on sellised, mida kõneleb kokku vaid 6 protsenti kõigist inimestest.

UNESCO hinnangul (Atlas of the World languages in Danger) on maailma viimase 50 aastaga kaotanud vähemalt 230 keelt. Euroopa maad on kaotanud paarkümmend keelt. Tõsi, peamiselt Vene Föderatsiooni Aasia osas. Muret valmistab aga tulevik. Lähema 50 kuni 100 aasta jooksul võib kaduma minna tuhatkond keelt, aga ohuvööndisse kuulub palju rohkem - kuni 3000 keelt.

Viimaste kadujatena nimetatakse bo keelt Indias ning ubõhhi keelt. Ubõhhid olid tšerkesside keelesugulased Kaukaasia loode-osas, nende keeles oli talletatud suur osa Põhja-Kaukaasiale iseloomulikke eepilisi Nardi saagasid. Väidetavalt suri viimane ubõhhi keele kandja hiljaaegu 84-aastasena Türgis. Kadumise piiril on karaiimid (50 kõnelejat Leedus ja 10 Lääne-Ukrainas) ning kahtlemata liivlased.

Selle kõige taustal on väga tore, et ENPA alaline komitee võttis reedel Antalyas vastu resolutsiooni teravalt ohustatud keelte kaitsmise ja ohustamise meetmetest. Iseküsimus on see, mida on võimalik korda saata keelte puhul, kelle rääkijate hulk on langenud allapoole igasugust kriitilist piiri.

Euroopa Nõukogu on keelekaitse instrumendina näinud peamiselt regionaal- ja vähemusrahvuste hartat. Paraku on harta tõlgenduspiir küsitav ja pole päris selge, millistele keeltele tema rakendamisel kaitsevari antakse. Eesti jaoks on probleemiks suurearvuline venekeelne vähemus, kes on sisse rännanud hiljuti. Rangelt võttes ei peaks harta selliseid juhtumeid katma, kuid alati on võimalus, et keegi nõuab valjuhäälselt teistsugust tõlgendust. Sellest tulenevalt on ka Eesti seni hartaga liitumise osas kõhelnud. Küll aga ei tohi me kõhelda setu, võru ja teiste murdekeelte toetamisel.

Tegelikult ei ole harta tingimata taganud ohustatud keelte kaitset. Ja vastupidi: mõned riigi on palju ära teinud ka hartaga liitumata. Karta on, et kvalitatiivset nihet ohustatud keelte päästmiseks on väga raske saavutada. Ka ENPA poolt esitatud soovitused ei avasta uusi maailmu. Ikka on jutt hariduspoliitikast ja õpetajate ettevalmistamisest, keelte sotsiaalse staatuse tõstmisest, kaasaskäimisest uue meedia ja tehnoloogiatega ning vajadusel piiriülesest koostööst. Pisut üldsõnaline küll, kuid tähelepanuosutus ohustatud keeltele on siiski kiiduväärt.

Ohustatud keeltest

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing