Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Puntratantsu reform

01.07.2008 | Peeter Olesk | Regionaal

Ei ole patt tunnistada, et rohkem kui haldusreformi tahab normaalne inimene kor­ralikku haldust. Et ­bussid käiksid, arst oleks lähedal, pood lahti, postkontor avatud, pangaautomaat töötaks ja rahu majas - kui loetleda kõigest mõned asjad. Kui neis asjus midagi logiseb, kas siis reform võtab logina maha? Kahtlen selles, ja põhjusel, et mitte Eesti halduskorraldus ei dikteeri toornafta hindu, vaid need dikteerivad mis tahes veo kallinemise ning sellest tuleneva.

Reformid läbisegi

Kahtlemata on haldusreform vajalik, sest objektiivsed kulud mis tahes võimu ülalpidamiseks on praegu teistsugused kui 1992 ja need ei pöördu algseisu tagasi. Endiselt on aga segane, mis on selle reformi sisuks, sest kui jutt käib sellest, et meil on liiga palju omavalitsusüksusi, siis, ma kordan ennast, ükski ei ütle, et meil on liiga palju linnu. Silmas peetakse ikka valdade arvu ehk mõeldakse vallareformist. Linnareform olekski märksa keerukam, sest näiteks Ida-Viru­maal tähendaks see mitut ümberjagamist.

Väljaspool valimisringkondade ringitegemist on meil pärast suve 1992 toimunud õieti vaid kaks regionaalset haldusreformi. Üks seisnes Narvas valitsuse eriesindaja ehk asehalduri koha kaotamises ja võimu üleminekus regulaarse rahvaesinduse kätte, teine Paldiskilt väga vanade linnaõiguste ajutises äravõtmises ning tema allutamises Keilale seniks, kuni seal tekib regulaarne rahva­esindus. Valdade ükshaaval ühinemine reform ei ole. Seda pole ka Tallinna ühinemine Helsingiga, mis tähendaks riigipööret.

Ametkondlikke ja majandustegevuslikke haldusrefor­me on samal ajal toimunud mitu. Niisugustest on praegu kõige teravamad ümberkorraldused Eesti ­Postis, Riigimetsa ­Majandamise Keskuses ning ühistranspor­dis. Küllap mujalgi - tegelikult kõikjal, kus põrkuvad nelja asjaosalise huvid. Need on omanik, ettevõtja, erakonna toetajad ja transkontinentaalne raha. Tuletan meelde: Eestis ei alga omanik mitte firma peremehest, vaid korteri valdajast.

Kodanikel puudub minu arvates võim dikteerida haldusreformi algust ja ulatust. Riigikogul tuleb eeloleval sügisel tegelda nii valusa probleemiga nagu eelarve aastaks 2009 ja rahastrateegia aastani 2012, koguni kaugemale. Lisagem energeetiline julge­olek, mitte diplomaatilistes sõnades, vaid kütuse hinnas, ja Venemaa. Viimane tähendab tegelikult kahte: piirilepingut ja Tartu rahu kehtivust. Euroopa ühtsus ELi kaudu võib siin öelda ette, et toimiva piirilepingu ratifitseerimine on tähtsam kui Tartu rahu fundamentaalsus ja pange see viimane klaasi alla. EL saab nii öelda, sest ta on Venemaa energeetilisest ressursist sedavõrd sõltuv ja Venemaa teab seda.

Tahan eelnevaga anda mõista, et tulevasel sügishooajal võib Riigikogu olla „üle" koormatud nii paljude tõsiste asjadega, et haldusreformiks pole tal aega rohkem kui järgmise aasta eelarve menetlemise käigus. Kas keskööl või aoaegu, pole suuremat vahet.

Algus olgu selge

Järelikult tuleb olla valmis variandiks, et haldusreformi algus lükkub uuesti edasi, sest tema negatiivne pool ilmutab ennast varem kui positiivne. Sõjas on asjalood küllaltki selged. Üks on rünna­kuplaan, teine rindejoone õgvendamine. Näikse, nagu oleksid Eestis need erinevused puntras.

Tulles diagnoosi juurest prognoosi manu - haldusreformi sisu peab olema arusaadavalt fikseeritud. Ja ka põhjendatud: valdade arvu „optimeerimisest" üksi ei piisa. Edasi tuleb olla kindel reformi ajalises kestuses ning tagatistes nendele, kes esialgu kaotavad. Veelgi kaugemale minnes - kas keegi seletaks lihtsurelikele ära, mida toob enesega kaasa teleasjanduse digitaliseerimine ja missugune on e-Eesti perspektiiv lähima veerandsajandi jooksul? Ma ei mõtle reklaamvoldikuid ning müügimehe plära.

Õigupoolest on suur hulk koduseid töid jäänud tege­mata, allapoole Tootsi. Puntras ukerdades ei saa sellest ehk aru, ent iseseisvus ei ole pundar. Esimene, millest saaks lähtuda, on erakondadevaheline kokkulepe küsimuses, mida teha selleks, et Eesti ei oleks Tallinn + provints. Niisugusele kokkuleppele on aega jõuda kuni jõuludeni 2008. Kui riigieelarve 2009 on võetud vastu väljaspool seda küsimust, lükkub kõik jälle rappa ja jääb üle järgmist maaparandajat oodata.

 

Allikas: Võrumaa Teataja

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing