Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Innovatsiooni kappi peitmine tuleb lõpetada

01.07.2008 | Siim Valmar Kiisler | Riik, Regionaal

Üks Eesti IT-ettevõtja ütles väga tabavalt, et ekspordivõimeliste firmade nappus ei ole tingitud mitte raha puudusest, vaid pigem selle kättesaadavusest. Väikese riigi väikesel turul on tihtipeale suurim tellija avalik sektor.

Täites turvalisi riigitellimusi, puudub ettevõtetel motivatsioon ajusid ragistada, et omale rahvusvahelist turunišši leida. Ja Eesti riik hoiab innovatsiooni peidus.

Siseturu kiire kasvu ajal on ikka lihtsam koduturul askeldada kui välismaal kliente otsida.

Senine suletud IT-alane poliitika on, et mille riik on tellinud, on riigi oma ning arendaja sellega edasi toimetada ei tohi. Ehkki erinevalt näiteks kinnisvarast saaks ju IT-lahendusi kohandada ning edasi müüa ka teistesse riikidesse. Praegu takistavad seda lepingutesse seatavad piirangud, mis kõik autori- ja omandiõigused riigile jätavad. Takistab ka avaliku sektori pooke huvi ja tugistruktuuri puudumine. Mis on ka arusaadav: miks peaks K ministeeriumi L osakonna M büroo peaspetsialist N jändama mingite intellektuaalse omandi küsimustega, mis ei kuulu tema töövaldkonda ja mis rööviksid tema tööaega.

Et Eesti märgiks kujunenud e-riigi lahenduste eksporti tõsiselt arendada, on vaja astuda kolm sammu. Esiteks tuleb otsustada, kas see teema on meile prioriteetne. Ise asjasse uskumata pole mõtet töörühmi kokku kutsuda ega pabereid koostada. Teiseks tuleb üle vaadata kehtivad põhimõtted ja eristada turvakaalutlustel olulised piirangud, ülejäänud avaliku sektori IT-lahendused aga anda vabasse käsutusse. Kuidas ja mis alustel täpselt, vajab loomulikult arutelu ja konkreetseid otsuseid. Uue keha loomine pole mõttekas Kolmandaks tuleb määrata konkreetne asutus, mille ülesandeks on nii riigi intellektuaalse omandi haldamine ja vahendamine kui ka erafirmade nõustamine ja aitamine välisturgudele sisenemisel. Kus see võiks toimuda? Olen seisukohal, et uue keha loomine pole mõttekas ega vajalik. Meil on EAS, Kredex ja Arengufond, kes kõik mingil määral seda rolli täidavad. Teadmised, kogemused ja võrgustikud on olemas (nt EASil on välisesindajad Londonis, Hamburgis, Stockholmis, Helsingis, Kiievis, Silicon Valleys, Shanghais, Tokios, Moskvas ja Peterburis), küsimus on vajaduste ja võimaluste kokkuviimises. Meie väikestel ettevõtetel, kel üksi on raske läbi murda, võiks sellisest lähenemisest olla palju käsu. Nad pääseksid ligi uutele turgudele, IT-sektor tugevneks ja areneks odavast alltöövõtjast suurema lisandväärtuse loojaks, riigi IT-tügri mainest saaksid ettevõtjad ka reaalset käsu, avades uksi välisturgudel, tööjõu kvalifikatsioon tõuseks jne.

Mida saaks riik? Suurenev eksport looks rohkem kõrgepalgalisi töökohti ja tooks majandusse rohkem raha. Ka avaliku sektori IT-lahenduste kvaliteet tõuseks läbi maailmast koguneva ekspertiisi. Kui anname n-ö koodi vabaks, on ettevõtetel võimalus müüa oma kogemusi ja oskusi selle kohandamiseks ja juurutamiseks teistes riikides. Samas jõuaksid seal tekkinud uued ideed ja lahendused ka meile tasuta käsutamiseks.

Ütlesin, et vajame otsust, kas avaliku sektori e-lahenduste ja IT eksport laiemalt on Eesti jaoks oluline. Mina olen enda jaoks selle otsuse teinud ja olen seisukohal, et ta riik ei saa kauem venitada, kui tahame oma seni veel konkurentsieelisena töötavat e-riigi tuntust rahaliselt ära kasutada.

 

 

Allikas: Ajakiri Arvutimaailm

Märksõnad

IT, e-riik

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing