Eesti vastus Aasia sajandile

13.10.2010 | Marko Mihkelson | Välis

Käimasolevast sajandist kui Aasia sajandist hakati esimest korda rääkima juba 1980. aastatel. Selleks andis eeskätt põhjust Jaapani ja Kagu-Aasia tiigrite Lõuna-Korea, Singapuri ja teiste muljetavaldav esiletõus. Veidi hiljem lisandusid juba hoopis uute suurustena Hiina ja India, mis kokku on muutnud paratamatuks maailma jõukeskme liikumise Aasiasse ning laiemalt Vaikse ookeani suurde ringi.

Kui 19. sajand oli suuresti Briti impeeriumi ajastu ning 20. sajand möödus suurte sõdade järel Ameerika Ühendriikide tähe all, siis 21. sajandil annavad ilmselgelt tooni Aasia huvid.

Sellel aastal sai Hiinast ametlikult maailma teine majandus. Ekspertide hinnangul võib Hiina oma majanduskasvu edenedes mööduda Ühendriikidest veel enne 2040. aastat. India teeb seda umbes 2042. aasta paiku. Kõik Hiina, India ja tervikuna kogu Aasia kasvunäitajad ei jäta kahtlust, et maailma majanduspoliitiline jõukese on euroatlandi ruumist juba eemaldunud.

Kindlasti ei maksa seejuures unustada, et demokraatlikule läänemaailmale on peale majandusliku konkurentsi, mida pakub eriti Hiina, tõsiseks proovikiviks riigisüsteemide erinevus. Nobeli rahupreemia äsjane määramine Hiina vangistatud dissidendile Liu Xiaobole viitab probleemidele, mida ei tohiks eirata.

Kõik see sunnib meid väga tõsiselt mõtlema, kuidas võiks väike Eesti selles maailma suures nihestumises asetuda ja mida peaksime tegema, et Aasia sajandil kõige paremini oma rahvusvahelisi huve kaitsta ja eesmärke saavutada.

Minu arvates on väga tervitatav debatt, mida Postimees on oma arvamusküljel viimastel nädalatel alustanud. Pean siin silmas Hannes Hanso («Stagneerunult koonerdav Hiina poliitika», PM 21.09) ja Urmas Paeti («Unistused, valed ja tegelikkus» , PM 24.09) artikleid. Loodetavasti saab see teema pideva käsitluse objektiks, sest üksnes paljude eritasandiliste ideede sõelumisega suudame paremini vastata meie ees seisvale suurele ülesandele.

Eestil on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud aktiivne suhtlus paljude Aasia riikidega, kusjuures eriti torkab silma visiitide rohkus Eesti ja Hiina vahel. Pealegi toimub sellel aastal ka Shanghai maailmanäitus, kus eeloleval esmaspäeval, 18. oktoobril, on Eesti päev.

Tuleva aasta riigieelarves on valitsus eraldanud kuus miljonit eurot ammuoodatud saatkonnahoone ehituseks Pekingisse. Suurepärases asukohas paiknev krunt tuleb kõige paremal moel rakendada meie Aasia-huvide teenistusse. Seetõttu on igati ajakohane mõelda just praegu ulatusliku ja eri ametkondade tegevusi sünkroniseeriva Aasia-strateegia väljatöötamisele.

Kindlasti ei pea ma silmas veel ühe tulutu arengupaberi kirjutamist, mida võetaks teha vaid linnukese pärast, vaid reaalselt meie huve silmas pidavate eesmärkide ning nende täitmiseks vajalike tegevuste ja ressursside kokkuleppimist. Selle väljatöötamiseks ja hilisemaks regulaarseks jälgijaks võiks luua näiteks peaministri juurde kõrgetasemelise töögrupi.

Strateegia võiks olla näiteks kümneaastase perspektiiviga, mis annaks võimaluse nii lühema- kui ka pikemaajaliste eesmärkide seadmiseks. Strateegia enda eemärk oleks aga sõnastada valitsuse, ettevõtlusorganisatsioonide ja kolmanda sektori ühiseesmärgid, mis kokkuvõtteks teeniksid poliitiliste kontaktide laiendamise, kaubanduse elavdamise ning investeeringute kasvatamise huve.

Veel mõni aasta tagasi lonkas kogu meie välismajanduspoliitika koordineerimine, seda kurnasid eri ametkondade egohuvid. Viimasel ajal on olukord tunduvalt paranenud, kusjuures üheks teguriks on olnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel valminud Eesti majanduse rahvusvahelisustamise kava «Made in Estonia».

Viimane näebki muu hulgas tuleviku kaardistamisel ette konkreetsete strateegiate ettevalmistamist prioriteetsetes suundades. Aasia peaks olema siin üks esmatähtsaid, sest just seal on riigi tugi meie ettevõtluse ja tervikuna kontaktide laiendamisele vajalikum kui näiteks piisavalt hästi toimival Euroopa turul.

Ma ei poolda seisukohta, et peaksime kiiruga mõne saatkonna Euroopas sulgema ja selle asemel Aasias avama. Siin on vaja pikemaajalist visiooni ja sihipärast tegevust nii Pekingi saatkonna tugevdamisel kui näiteks India esinduse rajamisel. Samas on selge, et üksnes aukonsulitele või ka Euroopa Liidu esindustele ei ole mõtet väga suuri panuseid teha. Aasias oleme naabritega eriti majanduse vallas ikkagi konkurendid.
Meie ressursse arvestav diplomaatiline ja ettevõtlust toetavate tugistruktuuride kohalolek regioonis ja nende omavaheline hea koostöö on üks eeldus leidmaks uusi võimalusi elavdada kaubavahetust ning otsida investeeringuid.

Kui vaadata näiteks viimast viit aastat, siis näeme, et Eesti kaubavahetus Hiinaga on kasvanud 30 protsenti, ulatudes 2009. aastal 3,1 miljardi kroonini. Kaubavahetus Indiaga on suurenenud samal ajal koguni neli korda, kuigi kogumaht oli 2009. aastal üksnes 400 miljonit krooni.

Kui siia kõrvale panna meie kaubavahetus Soomega, mis 2009. aastal oli 35 miljardit krooni, siis arenguruum kaubavahetuses maailma majandushiidudega Aasias on ilmselge. Samas tuleb silmas pidada, et Aasia turgudele jõuda on mitu korda keerulisem ja ajamahukam kui üle lahe naabritega asju ajada.

Soome ja mitmete teiste meiega võrreldavate riikide kogemus näitab, et edu saavutamiseks Aasias tuleb investeerida aega ning olla oma ideedes teinekord julged unistama. Helsingi lennujaam poleks kindlasti nii jõudsalt kasvanud, kui juba paarkümmend aastat tagasi poleks riigi toetusel asutud otsima turgu Aasias.

Kui silmas pidada, et praegu käib 1,3 miljardist hiinlasest aastas välismaal vaid mõnikümmend miljonit, siis on päris selge, et tulevikustrateegias võiks olla Helsingiga võrdsel kaugusel Aasiast asuval Tallinnal head võimalused arendada õhutransiitkoridori. Viimase puhul on esmaoluline sõlmida Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline ülelendude lepe. Siin on kindlasti oma võimalused panustada transpordivolinik Siim Kallasel.

Rahvusvaheline haridus on üks kiiremini kasvavaid valdkondi maailma teenusteturul. Kui 2003. aastal õppis välismaal 2,1 miljonit tudengit, siis aastaks 2020 prognoositakse selleks arvuks juba 5,8 miljonit. Märkimisväärne osa nendest tuleb just Aasiast. Sel õppeaastal on Eestis oma teadmisi täiendamas 144 tudengit Aasiast, sealhulgas 60 Hiinast.

Meie ülikoolide rahvusvahelisustamise käigus oleks normaalne, kui kasvaks ka Aasia tudengite osa. Lisaks konkreetsele rahalisele mõõtmele on kohati hindamatu väärtusega kontaktibaasi loomine inimestega, kes kunagi võiksid tõusta oma kodumaal otsustavatele kohtadele kas poliitikas või majanduses.

Vastastikuse teadmise laiendamine on mõistagi üks väga olulistest tegevustest, mis peaks Aasia-strateegias leidma eraldi tähelepanu. Aasia ajakirjanike visiitide organiseerimine Eestisse võiks olla regulaarne ning kindla eesmärgiga. Sama võiks pakkuda ka meie ajakirjanikele. Seejuures peaks riik toetama meie avalik-õiguslikku ringhäälingut korrespondendipunkti loomisel näiteks Pekingisse.

Eesti välispoliitika instituut on juba korraldanud ühiskonverentsi näiteks Jaapanis, kuid kindlasti annab ajutrustide ja ka ülikoolide koostööd veel tublisti laiendada. Miks mitte teha seda kahasse näiteks Soome või teiste Põhjala riikidega.

Need on vaid mõned üksikud vihjed teemadele ja eesmärkidele, mis võiksid leida kajastuse Aasia-strateegias. Loodetavasti saame juba varsti sellel teemal rääkida mitte üksnes unistustest, vaid ka reaalsetest ühissammudest.

Eesti vastus Aasia sajandile

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing