Põhiseadus ja kaitsevõime

06.10.2010 | Jaak Aaviksoo | Seadusloome, Riigikaitse

Üks keskne teema Eesti riigikaitse põhimõtteliste probleemide lahendamisel on vabariigi presidendi algatatud põhiseaduse muudatus, mille kohaselt oleks kaitseväe juhataja ja talle alluv kaitsevägi edaspidi otseselt täitevvõimu osa.

Selle muudatuse on häälekalt vaidlustanud kolonelleitnant Leo Kunnas („Viitsü-tikuga pomm", EPL 14.09). Põhiseadusesse kirjutatud kaitseväe juhataja presidentaalne alluvus tugineb ajaloolisele eeskujule ja ühemõtteline ainujuhtimine on kriitilistel hetkedel tõesti oluline. Samal ajal on ülejäänud põhiseadus ja sellest tulenev (rahuaegne) riigikorraldus parlamentaarse ülesehitusega. Moodsate konfliktide minutite ja tundidega mõõdetavat ajalist tempot arvestades pole võimalik kriisi puhkedes kogu strateegilist riigivalitsemist muuta. See argument on põhiseaduse muutmise ettepaneku tõeline tuum.

Kaitseväe juhataja institutsiooni kadumise pärast aga muretseb kolonelleitnant asjata - ma ei tea kedagi, kes sooviks tõemeeli kaitseväe juhataja ametikohta või peastaapi kaotada. Samal ajal olen koos paljude ametnike ja kaitseväelastega veendunud, et ministeerium ja pea-staap peaksid suhtluse tihendamiseks paiknema ühes hoones.

Täitevvõim vastutab

Jagan täiel määral Kunnase muret totaalkaitse printsiibi praktilise teostuse nõrkuse pärast. Paradoksaalsel moel on selle üks põhjus just nimelt ebamäärane vastutus põhiseaduse tasemel - mitte president, vaid täitevvõim suudab vastutada kogu ühiskonna kaitstuse ja üldrahvaliku vastupanu ettevalmistamise ja korraldamise eest. Sellele, et praegune olukord kedagi ei rahulda, viitavad kas või küsitlustulemused, mille kohaselt suur osa inimestest ei tea, kuidas käituda kriisiolukorras. Olen veendunud, et edasiminekule aitab tuntavalt kaasa presidendi poolt ette pandud põhiseaduse muudatuse heakskiitmine kevadel valitavas riigikogus.

Põhiseadus ja kaitsevõime

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing