Pooltõed ja soovmõtlemised kõrghariduses

28.09.2010 | Jaak Aaviksoo | Haridus

Viimastel nädalatel on meedia üle ujutatud kõrgharidusarutelust, mida peamiselt kannavad kaks väidet: kõrgharidus vajab rohkem raha ja kõrghariduse kvaliteet pole konkurentsivõimeline. Vürtsi on lisanud ettepanekud «anda kõigile soovijatele haridust tasuta», «rahastada kõrgharidust kõrghariduskassast» või «viia sisse üldine osaline õppemaks».

Tundub, et just kõrgharidusaruteludes on peale tavapärase pealiskaudsuse ja stampmõtlemise enim möödarääkimisi, silmakirjalikkust ja soovmõtlemist. Sõnavõtjatel on sageli oma huvid mängus ja haritud inimestena oskavad nad neid paremini varjata. Ka akadeemiliste isikute puhul on hea mitte unustada, et jumal või Darwin on inimesele mõistuse andnud oma huvide, mitte tõe teenimiseks.

Keskseks eksiarvamuseks on ettekujutus, et tudengid valivad kõrgkooli kvaliteedi alusel. Hulk rahvusvahelisi uuringuid on jõudnud üsna ühesugusele järeldusele, et kõrgkoolivalik on seotud esmalt elukohaläheduse (ja sellega seotud väiksema maksumusega), seejärel sõprade eelistustega, siis kooli üldise mainega, siis ülikoolilinna seltsielu atraktiivsusega ja alles seejärel erialaõpetuse tasemega.

Samuti on palju tähtsamal kohal, kui me seda tunnistada soovime, soov saada diplomit lihtsalt. Muidugi, kui diplomiga koos saaks ka parema hariduse, poleks see paha, aga selle nimel iseseisvalt pingutama on valmis väga vähesed. Mõelgem kas või spikerdamise ulatuse peale meie kõrgkoolides.

Väide, et Eesti ülikoolid pole rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, on pealiskaudne. Tartu Ülikool kuulub viie protsendi ja Tallinna Tehnikaülikool kümne protsendi maailma parimate ülikoolide hulka. Tõsi, meil on ka kõrgkoole, kus puudub raamatukogu, ja ülikool, kus dotsent ohjab 54 doktoranti, ent niisugused «kiisukoolid» pole maailmas haruldased.

Harvardi või Oxfordi tasemele pürgimine on aga 1,3-miljonilise tagamaaga ülikooli jaoks üsna võimatu ülesanne. Õigemini – see on võimalik, aga üksnes rahvusvahelise ülikoolina inglise keelele tuginedes ja mitu korda suurema rahastamise juures. Ning see võtab aega vähemalt 10–20 aastat. Hea näide on Singapuri Rahvusülikool. Ent kas me seda ka tegelikult soovime?

Ka asjaolu, et meilt läheb rohkem tudengeid, kui meile tuleb, pole mitte konkurentsivõime näitaja, vaid meeldetuletus, et ühemiljonilise rahva keeles õpetamine pole lihtsalt atraktiivne – vaid ingliskeelse õppega riigid on maailmas positiivse tudengibilansiga.

Ilmselt on nõukaajast pärit ettekujutus, et kõik välismaine on parem, viinud meid välisõppejõudude idealiseerimiseni. Muidugi on neid vaja, seda eelkõige horisondi avardamise eesmärgil, aga kui üksikud meeldivad erandid välja arvata, ei ületa nende senine sisuline akadeemiline tase kuigi suurel määral korralike ülikoolide keskmist.

Samuti julgen arvata, et enamik välismaale õppima asunud tudengitest ei õpi kaugeltki tugevamates ülikoolides kui parimad Eesti ülikoolid, ent see ei tähenda, et välismaine kogemus neile laiemas mõttes kasuks ei tuleks. Seepärast pole meil vaja halada, et üliõpilased välismaale õppima lähevad – veel rohkem peaksid minema.

Eksitav on arvamus, et meie ülikoolid on paindumatud. Vastupidi – nad reageerivad väga efektiivselt väliskeskkonna muutustele ja osalevad aktiivselt ka selle keskkonna kujundamisel, näiteks välja töötades euroraha jaotuse põhimõtteid. Aga nad reageerivad meie (loe: riigi ja ühiskonna) tegelikule käitumisele, mitte suurtele sõnadele. Ja kui rahastamine ei soosi kvaliteedi tõusu, siis kvaliteet ei tõuse, kui rahastamine soosib killustatust, siis killustutaksegi.

Suurim silmakirjalikkus valitseb tegeliku ja näiva (õppe)töö mahu vahel. Ühe akadeemilise punkti taga peaks olema 40 tundi üliõpilase tööd, kuid heal juhul on 23 tundi. Täistööajaga õppejõu lisateenistus mitmes kõrgkoolis ja enda kirjapanek mitmesuguste (euro)projektide täitjana viib ta formaalse koormuse kohati üle saja tunni nädalas. Kui palju ta tegelikult töötab? Mul oleks hea meel, kui keegi tõestaks, et ma eksin.

Kõrgharidus on ühiskonna orgaaniline osa ning tegeliku kvaliteedi määrab eelkõige nõudmise ja pakkumise tasakaal tööjõuturul, mitte ajaleheartiklid või isegi kvaliteedistandardid. Vaadake Eesti tööjõu struktuuri ja küsige endalt, mitu protsenti töökohtadest eeldab ka sisuliselt kõrgharidust. Aga meie ambitsioon on 60 protsenti. Muidugi, pikemas perspektiivis on see vahest ka sisuliselt vajalik, seni on aga kõrgharidusdiplom üldjuhul lihtsalt isiksuslik näitaja – loodetavasti on diplomeeritu ka võimekam töötaja.

Masu järel on praktilisi oskusi ja varasemat töökogemust puudutavad nõudmised töötajale kasvanud. Kutsekoolide uste taha on tekkinud järjekorrad. Aga mitte kõigi uste taha, vaid sinna, kus on tõesti midagi kasulikku pakkuda. Kõrghariduses on need ajad veel ees. Enne tuleb oodata, mil kõrgharidusega töötuid on rohkem kui kutseharidusega töötuid. Ja see aeg koidab.

Ma ei usu, et meil oleks juba tegelik (st maksujõuline) nõudlus «kvaliteetsete» kõrgharidusega (loodus)teadlaste ja inseneride järele, vaatamata osa ettevõtjate kaebustele. Kui king tegelikult pigistaks, siis toodaks (vastava palgaga) spetsialistid sisse – Euroopas on tööjõu liikumine vaba. Meie majanduse struktuuris on valdavad ettevõtted, kus inseneri või teadlase ametikoha loomine ei loo omakorda piisavalt lisaväärtust, et teda vajalikul tasemel ülal pidada (loe: talle vähemasti juristide ja finantsistidega võrreldes korralikku palka maksta).

Analüüsige Eesti ettevõtete esiviitsadat ja vastake küsimusele, millise ettevõtte strateegias võiks olla koht kas või kümneliikmelisele teadlasrühmale konkurentsivõimelise palgatasemega. Just siit tuleb otsida põhjust noorte erialavalikute mõistmiseks. Noorte valikud on asjakohasemad kui haridus- ja majandusjuhtide soovmõtlemine.

Heitlik rahulolematus kõrgharidustegelikkusega ja ülikoolide janu lisarahastamise järele on kõrghariduse rahastamist viimastel aastatel kasvatanud, ent usalduse puududes jõuab see raha kõrgkoolidesse kümnete meetmete ja meetmekeste kaudu, millest igaüks kannab endaga kaasas arvestatavat bürokraatiat. Nii ongi kõrgkoolid ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed kogu aeg hõivatud nõuetele vastavate taotluste kirjutamisega. Kas anname endale aru, et detailsete nõuete kehtestamine kannab endaga kaasas ka vastutust tulemuse eest? Kardan, et meil on kujunenud olukord, kus ülepingutatud projekti- ja meetmepõhisus on muutnud kõrgkoolid, sageli aga nende eraldiseisvad allüksused, rahastaja soovide ja ettekirjutuste täitjaks ning seetõttu ei vastuta tulemuste eest mitte keegi.

Kahetsusväärne on ka praktika, kus toetusraha püütakse pingete vältimiseks võimalikult ühtlaselt laiali jagada põhimõttel «igaühele midagi», selle asemel et saavutada tarvilikke struktuurseid muutusi. Niisugune lähenemine ei loo uut kvaliteeti ja lükkab edasi ka muidu turujõudude mõjul juba toimuvaid muutusi.

Toimiva kõrghariduspoliitika kujundamiseks on oluline selgeks vaielda mõned põhiseisukohad. Tajun meie avalikus mõtlemises valdavat arusaama, et kõrghariduse eesmärk on valmistada ette spetsialiste meie rahvamajandusele. Millisele rahvamajandusele? Tänapäevasele? Eesti või Euroopa Liidu omale? Kas vabas ühiskonnas ei oleks mõistlik lähtuda hoopis noorte huvidest ja pürgimustest? Kas pole mitte nii, et riik on inimeste, mitte inimesed riigi jaoks? Siis laheneb ka vastutuse küsimus ja lihtsustub rahastamismehhanismide väljatöötamine.

Milleks vajame välistudengeid Eestisse? Kas selleks, et ajada kõrgharidusäri, või selleks, et nad hiljem rikastaksid ka meie tööturgu? Kas peaksime meie tudengite välisõpinguid soodustama või hoopis takistama, et andekamad noored jääksid Eestisse? Kas ootame välismaal õppinuilt eelkõige sügavaid erialateadmisi või laia silmaringi, kontakte ja avardunud kultuuritunnetust?

Mis asi on kõrghariduse kvaliteet? Kas pole mitte nii, et miski ei saa üliõpilast aidata, kui õppejõul pole tema jaoks aega? Ent piiratud õppejõu kuulamiseks kulutatud aeg on üliõpilasele mahavisatud. Kui nii, siis peaks meie rahastamismehhanismid soosima eelkõige heade õppejõudude tegelemist üliõpilastega, mitte aga üksnes artiklite kirjutamist.

Oleme loonud üsna keeruka ja kuluka kõrghariduse hindamise süsteemi, aga ei tea, mida sellelt ootame. Kas soovime, et see tagaks repressiivsete meetmetega kehtestatud kvaliteedistandardi sisulise järgimise ja jätaks seeläbi alles vaid üksikud, nõuetele vastavad ja väikesele rahvale jõukohased kõrgkoolid? Või annaks eelkõige sõltumatut informatsiooni üliõpilastele ja rahastamise otsustajatele, mille tulemusena turg teeb oma töö? Kõik mõistavad, et üle 20 kõrgkooli ülalpidamine käib 1,3-miljonilisele rahvale üle jõu.

Kuhugi ei ole põgeneda ka õppekeele küsimuse eest. Milline on inglise keele koht Eesti ülikoolis, ka rahvusülikoolis? Olen seda meelt, et selle vastamata küsimuse taga ongi hulk meie nn kvaliteediprobleeme.
Tõsi, me kõrghariduses on palju probleeme ning mõnigi asi mitte ainult võiks saada, vaid ka peaks saama palju paremaks. Samas, põhiosas pole probleemid veel sugugi nii suured, et otsuste langetamine oleks vältimatu, ega nii traagilised, nagu näidata püütakse – lõpetajad saavad jätkuvalt tööd ja õppejõud leiba. Aga kui nii jätkata, jääb nii leiba kui tööd muidugi vähemaks. Tegelikud muutused kõrghariduses tulevad vältimatult koos tööandjate, ka riigi nõudlikkuse kasvuga. Terasemad ülikoolid võiks sellele juba praegu mõelda, tark ministeerium võiks hakata oma nõudlikkust kohe kasvatama ja igal aastal veel vähemalt paar-kolm kõrgkooli koomale võtta.

Kindlasti tuleks kohe loobuda ühtsest, kvaliteedist sõltumatust õppekoha maksumusest – n-ö riiklik leivahind kõrghariduses on kvaliteedi tapja. Ka raha on juurde vaja, aga ikka ainult sinna, kust midagi ka vastu saab nii kvaliteedis kui kvantiteedis, ja rahastamise vahed ärgu olgu mitte protsentides, vaid kordades. Enne seda otsust pole küll mõtet raha juurde anda.

Nõudlikkuse kasvades kahaneks ka seni pärmina kerkinud (pseudo)üliõpilaste arv. Me ei vaja 70 000 üliõpilast. Kui 10 000st iga-aastasest keskkoolilõpetajast asuks pooled kõrgharidust omandama ja saaks selle keskmiselt nelja aastaga kätte, oleks meil vaid

20 000 üliõpilast. Olgu, 40 000, kui vanemad ja osaajaga tudengid juurde arvata, aga mitte 70 000. Ülejäänutele soovitaksin praktilist ja lühiajalisemat täiendusõpet ja üha parema mainega kutsekeskharidust. Sellest oleks pikemas perspektiivis kasu õppureile kindlama töökoha, tööandjaile praktilisemate oskustega tööjõu ja ühiskonnale väiksema aja- ja rahakulu näol.

Kõige selle kõrval võiksime edendada ka üldist vaidluskultuuri. Meie praegused kõrgharidusprobleemid on suuresti samad, mis lääneriikides 1970. ja 1980. aastatel, ning lahendusedki ei saa olla väga erinevad. Tasuks veidi lugeda ja rahulikult mõelda, selle asemel et esmaste, isiklikest või grupihuvidest ajendatud emotsioonide ajel oponente auklikuks lasta. Kui kõrgharitud sedagi ei suuda, siis on kvaliteediga tõesti midagi korrast ära.

Autor oli 1998–2006 Tartu Ülikooli rektor.

Allikas: Postimees

Märksõnad

Jaak Aaviksoo, IRL, kõrgharidus

Pooltõed ja soovmõtlemised kõrghariduses

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing