Piima hinna tõusu põhjustest

27.09.2010 | Helir-Valdor Seeder | Majandus, Maaelu

Viimastel päevadel suurt kõneainet pakkunud piima hüppelisse hinnatõusu on suhtutud küllaltki emotsionaalselt. Tähtsam on siiski vaadata arengut pikemas perioodis ning vaagida põhjusi, mis meid sellisesse olukorda on viinud. Praegusel hinnatõusul on kolm tahku.
Kõige olulisem hinnatõusu põhjus peitub maailmaturgudel toimunud hinnatõusus. Võrreldes eelmise aastaga on kasvanud piimatoodete ekspordikäive ning peamiste piimatoodete, või ja piimapulbri hinnad välisturgudel. Näiteks Eesti piimatööstuste eksport on aastaga kasvanud üle 150 protsendi.

Sestap on õigustatud rõõm selle üle, et Eesti on nende riikide hulgas, kelle kaup turul on hinnatud ja soovitud. Kuid sellel mündil on ka teine pool - nõudlus välisturgudel tekitab paratamatult hinnatõusu siseturul, sest muidu on tööstusel kindlasti soov müüa oma kaupa kõrgema hinnaga välisturul.

Oma panuse annab sellesse ka fakt, et Eesti põllumajandustootjad on leidnud oma toorpiimale kõrgema hinnaga ostja Leedus. Sinna viidud piim süvendab aga Eesti tööstuste toorpiimanappust, sest nende ekspordivõime ületab võimalused.

Eriti oluline on hinnatõus ka seetõttu, et viimased aastad on nii lehmapidaja kui ka piimatööstuse rahakoti väga õhukeseks kulutanud. Ja nüüd püütakse turult selle korvamiseks võimalikult palju raha kätte saada.
Kelle tõttu on hinnatõus nii järsk? Ministeerium on juba aastaid hoidnud pidevalt silma peal sellel, kuidas jaotub näiteks piima jaehind turuosaliste vahel. Ehk siis kui suure osa sellest saab põllumees, töötleja või kaupmees.

Arvud on iseenesest küllalt kõnekad. Stabiilsena on püsinud põllumeeste ja maksude osa. Mõne aastaga on märgatavalt muutunud aga kaupmehe ja töötleja osakaal.

2006. aastal oli kaupmehe osa piimapaki jaehinnast keskmiselt 2,7 protsenti, 2007. aastal aga 3,1 protsenti. Tänavu juulis oli sama näitaja aga juba 19,2 protsenti. Teades, et keskmiselt maksis piimapakk poes samal ajal 8 krooni ja 35 senti, näitab lihtne arvutus iga piimapaki eest kaupmehe osaks 1,6 krooni.

Viimastel päevadel on kaupmehed tunnistanud, et kui nad piima hinna kahe krooni võrra tõstmata jätsid või hinnatõusust loobusid, müüvad nad kaupa sisseostuhinnalähedase hinnaga. Ehk siis ilma erilise kasumita, aga mitte ka kahjumiga.

Samal ajal kui kaupmeeste tehtud juurdehindlus on märkimisväärselt kasvanud, on mitu korda kahanenud piimatööstuste osa poepiima lõpphinnas. Nelja aasta eest oli see peaaegu 33 protsenti, praegu aga 11,5 protsenti. Ehk tekkinud on paradoksaalne olukord, kus piima saamisesse rohkem panustanud ja toorpiimale lisaväärtust andnud tööstus teenib sellest vähem kui kaubandus.

Hinnatõusu kaudsemaid põhjusi võib olla ka jaekaubanduses tehtavad turunduskampaaniad, mis valdavalt toimuvad ju tootja ja töötleja kulul. Mäletatavasti nimetati veel mullu odavaks piimaks alla nelja krooni maksnud kilepiima. Kui aga järele mõtelda, siis ega töötlejal seda raha ka mujalt pole võtta kui piima tooja ehk taluniku taskust.

Viimasel pole aga kusagile pöörduda piimatootmise eripära tõttu. Tootja ei saa jätta lehma lüpsmata. Lüpsiga kaasneb alati piim, mis töötlemata kujul ei säili kuigi kaua, ning ühel või teisel moel peab tootja piima kusagile panema. Kui piima selline tootmine tekitab tootjale selget kulu, on tootja ainus lahendus vähendada karja. Kui aga karja vähendamine võtab mõne päeva, siis selle taastamine mitu aastat.

Mida eespool öeldust võiks järeldada? Piimaturg on suhteliselt õrn ning igasugused eksperimendid ja «mudamaadlused» mõjutavad seda vaid halvasti. Et piim on esmatarbekaup, peaksid turuosalised püüdma pisutki üksteise suhtes mõistlikkust üles näidata, et mõne päeva tagune järsk hinnatõus ei korduks.

Piima hinna tõusu põhjustest

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing