Tasakaalus eelarve põhiseadusse

27.09.2010 | Mart Laar | Riik

Juba mõnda aega on väidetud, et tänane maailm meenutab mõneski mõttes Rooma impeeriumi lõpuaegu, kus elati põhimõtte kohaselt, et pärast meid tulgu või veeuputus.

Tasakaalu ja tuleviku peale mõtlemine näib igava ja mõttetuna, mõnevõrra ootamatul kombel kiputakse seda lausa populismiks kuulutama. Siin võib küll rahulik olla, sest tasakaalust rääkimine pole poliitikas küll kunagi hääli toonud. Õnneks on tasakaalust viimastel aastatel järjest rohkem rääkima hakatud. Esialgu peamiselt tasakaalust looduse ja inimese, viimase aasta jooksul aga ka tasakaalust kulutamise ja teenimise vahel. Põhjust selleks pole raske leida. Kuigi on olnud teada, et läänemaailm on oma heaolu üles ehitanud ülejõu elamisele, on selle tagajärjed alles nüüd selgelt ja ühemõtteliselt nähtavaks saanud, ähvardades maailma majanduskriisi järel võlakriisiga. Kui midagi drastilist ette ei võeta, on suurem osa läänemaailmast paarikümne aasta pärast silmitsi võlgadega, mille aastasteks tagasimakseteks kulub silmapaistev osa nende sissetulekust. Raskenev demograafiline olukord raskendab olukorda veelgi.

Sellelt taustalt ongi ettepanek seada võlga langemisele ühemõtteliselt tõkked, täiendades selleks eelarve tasakaalu põhimõttega põhiseadust, tehtud. Sellele on agaralt vastu vaieldud, väites, et eelarve tasakaalu tähendus polegi üldse nii suur ning maailma targemad pead on sellest loobunud. Näiteks tuuakse nobelist Paul Krugman, kes toetab agarat laenuvõtmist ega pea eelarve puudujääki probleemiks. Mitu teist nobelist eesotsas James M. Buchanan on sellele ühemõtteliselt vastu ning kinnitab, et sel kombel käitudes saetakse oksa, millel ise istutakse ning võetakse tulevastelt põlvedelt võimalus ise oma asjade üle otsustada. Selline lähenemine on ka tänapäeva maailmas kanda kinnitamas. Vaielda võib selle üle, millal võlakoormust elavdama pidanud majanduspaketid lõpetatakse, see et rahasajule Krugmani protestidele vaatamata lõpp tehakse, on aga kindel. Sest raha lihtsalt enam pole. Eelarve tasakaal pole ei vasak- ega parempoolne poliitika, see on lihtsalt mõistlik. Sellel taustal pole ka imestada, et pool aastat tagasi Eestile kadu ja hävingut ennustanud Krugmani ennustused totaalselt mööda on käinud.

Teisalt kinnitatakse, et eelarve on Eestis niikuinii tasakaalus, pole vaja sedavõrd enesestmõistetavat asja põhiseadusesse kirjutada. Paraku on tegelikkus ju teistsugune - kas see meile meeldib või mitte, kuid Eesti eelarve on ka praegu tasakaalust väljas. Ning tasakaalust välja vajus ta nii praeguse kui eelmiste valitsuste poolt tehtud otsustega, mis riigile sedavõrd suure kohutustuste koorma peale ladusid, mida ta ühel hetkel lihtsalt enam kanda ei suutnud. Põrgutee on nagu ikka sillutatud parimate kavatsustega. Eelarve tasakaalu seadustamisega läheks Eesti üles kontratsüklilisele eelarvepoliitikale, mis headel aegadel ei võimaldaks riigil ülemäära kulutada, halbadel aegadel aga kogutud reservid kasutusele võtaks, pannes paika ka aja, kui kiiresti reservid taastada tuleks. Sellisel juhul ei peaks kriisiajal ettevõtjaid karistama maksutõusudega ega osa pensionikindlustusest külmutama. Sellist süsteemi on põhimõtteliselt võimalik ka seadusega kehtestada, kuid paraku pole seda siiamaani tehtud. Seadusega võrreldes oleks vastav garantii põhiseaduses igal juhul tugevam.

Kõige tõsisem vastuväide IRL ettepanekule on kahtlematult seisukoht, et põhiseadus on püha ja seda ei tohi niisama lihtsalt muuta. Sellel seisukohal on eelarve tasakaalu põhiseaduslikuks nõudeks muutmise suhtes vähemalt antud hetkel meie koalitsioonipartner Reformierakond. Kuna parem on midagi üritada ära teha, kui lõputult vaielda, siis leppisime kokku, et lisame eelarve tasakaalu puudutavad punktid kiiremas korras eelarve baasseadusesse. Sest kokkuvõttes on ikkagi parem pool muna, kui tühi koor.

Eelarve tasakaalu põhiseadusesse lisamise üle kavatseme aga edasi arutada. Minagi arvan, et põhiseadust kergekäeliselt muuta ei tohi. Eelarve tasakaal on aga põhimõte, mis on meie lastele ja lastelastele kindlustuspoliis tulevikuks. Minu meelest on see piisav põhjus, et seda ka põhiseadusesse lisada. Ei saa ju Saksamaad, kes selle sammu juba astunud on ning teisi riike, kes seda tõsiselt kaaluvad, rumalateks pidada. Vaidlus Euroopas selle üle, kuidas tuleks siin eelarvete tasakaal tagada on alles algamas - senised mehhanismid on siin lihtsalt osutunud ebapiisavaks ning ettepanek eelarve tasakaalu nõue põhiseadustesse lisada, on laua peale tõusmas.

Et seda on vaja, näitavad paraku ka meie endi hoiakud. On öeldud, et viimastel aastatel on Eesti rahvas olnud eelarve tasakaalu usku. Vahest tõesti, kuid see usk kipub nõdraks muutuma, kui ahvatlused suureks kasvavad. Nii on näiteks on rahandusministeerium teatanud, et Eestile valitsus kahekordistab oma võlakoormust ning võtab 10 miljardi krooni laenu. Minu telefon läks selle peale küll vihastest kõnedest punaseks - miks tahab Eesti oma senist kurssi muuta ning majanduse taastumisele pidurid peale panna? Õnneks on Rahandusminister selle teate praeguseks valeks kuulutanud. Võib ju arutada selle üle, et ilmselt on tõesti mõtet hetkel orienteeruda reservide taastamisele ning katta ka järgmise aasta puudujääk laenuga, kuid kas me tõesti peame laenukoormuse ühe hoobiga kahekordistama? Kardan, et see võib olla väga libe tee. Siis oleksime tõelised rehepapid, kes ühel aastal pääsevad eurotsooni ning järgmisel aastal tõstavad oma laenukoormuse kahekordseks. Mis sest, et see jääks Euroopa tasemel väikseks ka peale sellist tõusu, kahekordne tõus annaks meie hoiakutest kahjuks ühemõttelise pildi. IRL on sedalaadi ettepanekutele igal juhul vastu.

Sest laenuraha on nagu narkootikum - kui oled seda korra proovinud, on raske hiljem loobuda. Kergekäeliselt võetud laenud tuleb meie lastel ja lastelastel aga kinni maksta. Mina ei taha, et elaksime täna põhimõttel, et pärast meid tulgu või veeuputus. Eesti noored väärivad kahtlematult paremat.

Tasakaalus eelarve põhiseadusse

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing