Pärnumaal suhtutakse võidutulesse eriliselt

28.06.2008 | Erik Reinhold | Riik

"Viige see tuli Pärnumaale!" Niisuguse käsu sain Kaitseliidu Pärnumaa maleva tänavuse tuletoojana võidupüha paraadil Eesti Vabariigi presidendilt. Pean tunnistama, et kuigi olen aastatepikkuse teenistuse jooksul kaitseväes ja Kaitseliidus saanud ja täitnud paljusid keerukaid, läbimõtlematuid või ebaselgeid käske, olin riigikaitse kõrgemalt juhilt saadud lihtsa ja selge käsu täitmisega tõsiselt kimpus.

Kurvad kujud kalmistul

Võidutule traditsiooniline rituaal, mis algatatud läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel, koosneb olemuslikult kolmest osast: võidutule süütamisest, selle läkitamisest maakondadesse ning võidutule vastuvõtust maakonnas ja selle jagamisest valdade ja linnade esindajatele jaanitulede süütamiseks.

Iidse jaanipäeva kombestiku ja Vabadussõja võidu tähistamise ühendamine ühte terviklikku rituaali pidi omal ajal kujunema eestlaste kui oma riigi rahva identiteedi kujunemise üheks tugisambaks. Sel päeval eestlane pidutseb ja tunneb uhkust selle üle, et on suutnud lahinguväljal ülekaalukat vastast lüües võidelda kätte vabaduse ja oma riigi. Nii on asjalood teoreetiliselt.

Alevi kalmistul, Vabadussõja monumendi ees ootas mind ees kümmekonnast ohvitserist rivijupike ja üks rahvariides tegelane. Tumma imestusega toimuvale vaatavat mälestussammast kaunistas paarist naiskodukaitsjast ja kodutütrest koosnev auvalve. Mõne tseremoniaalse viisakusavalduse vahetamise järel läks tõrvik käest kätte, üksik tõrvikukandja istus autosse ja läinud ta oligi. Järgnes pärgade asetamise tseremoonia vormikandjate lihvitud rutiiniga.

Ilmselt valdas kõiki väheseid kohalviibinuid piinlik ja tühi tunne. Kus on maavanem? Kus on linnade ja valdade esindajad? Kultuuriseltsid? Erakonnad? Mida meie siin teeme? Milleks? Kellele seda vaja on? Kas tõesti ongi kaitseväelased ja teised vormi kandvad riigiteenistujad need viimased dinosaurused, kes puhtast puupäisusest mingitest vanadest narridest kommetest kümne küünega kinni hoiavad, samal ajal kui "normaalsed" inimesed juba ammu särisevate grillpannide ümber õhtut naudivad?

Mujal on teisiti

Siiski selgub, et Pärnu mundrikandjad pole ainsad veidrikud, kes võidutulest veel midagi peavad. Meie naabermaakondade keskustes Haapsalus ja Viljandis toimusid mastaapsed pidustused linna peaväljakul. Kohal olid nii maavanem kui vallavanemad.

Ka Tartus süüdati presidendi läkitatud võidutulest jaanituli Raadi pargis, kohal oli mitusada pidulist.

Lugedes teiste maakondade võidupüha tähistamise kavasid, selgub, et Pärnu on ainus linn, kus seda pidupäeva lihtviisil ignoreeriti. Kui teistes maakonnakeskustes oli paraade, näitusi, kontserte, kõnekoosolekuid ja uhkeid jaanitulesid linnade keskväljakutel, piirdus Pärnu vaikiva ja märkamatu kombetalitusega kalmistul. Tahaks küsida: milles asi? Kas pärnakad on mingil põhjusel võidupüha suhtes iseäranis ükskõiksed?

Kas meil siin polegi midagi, mille üle uhkust tunda, mida tähistada ja keda mälestada? Või on pärnakad oma riigis nii pettunud, et igasugune riiklike tähtpäevade väärikas tähistamine tundub kohalikele poliitikutele ja riigiametnikele juba nii mõttetu silmakirjalikkusena, et seda enam isegi formaalseks vormitäiteks hästi teha ei viitsita?

Isiklik eeskuju on mõjus

Olen suhelnud mitme endise hea kolleegiga, Kaitseliidu malevate pealikega ja tean, et maakondades on rahvuslike pidupäevade tähistamise korraldamise initsiatiiv just kohaliku maavanema käes. Ka kohalikud omavalitsused on eestvedajad, mitte kaasaveetavad.

Kaitseliidul on täita küll oluline roll võidupühal, eestlaste ajaloo silmapaistvaima sõjalise saavutuse tähistamisel, et anda sobiv militaarne aktsent, kuid esimest viiulit mängib pidupäeval tsiviilvõim.

Kui maavanem kannab endas rahvuslikku aadet ja kõrgemale riigiametnikule kohaseid väärtushinnanguid, ei tohiks ta olla Eesti ühe olulisema tähtpäeva tähistamise suhtes ükskõikne. Kui ta on maakonnas sisuline autoriteet ja arvamusliider, peaksid nii kohalikud omavalitsused kui kodanikuühiskonna toimekamad tegijad tema eeskuju järgima.

Maavanem ja linnapea on uhked tiitlid. Mõlemad viitavad selle tiitli kandja autoriteedile, võimule ja sellega kaasnevale kohustusele seista teiste ees ja teiste eest.

Nagu näitas tänavune võidupüha Pärnus, on juhtide isiklikul eeskujul vägagi tugev mõju. Kui maavanem ja omavalitsusjuht ei suvatse asjas isegi osaleda, rääkimata selle eestvedamisest ja korraldamisest, pole põhjust pahandada ühegi inimese peale, kelle jaoks piirdubki võidupüha lõkke ääres viinaviskamise ja valitsuse kirumisega.

Isegi kui asjamehed ise sellesse väga ei usu, juhinduvad hämmastavalt paljud inimesed nende sõnade ja tegude järgi. Kui see oleks teisiti, poleks põhjust selliseid tegelasi ametis pidadagi.

Lihtne ja samal ajal ülekohtune oleks praegu kõik veeretada ebakompetentsete või mittemotiveeritud kultuuriametnike, eeldatavasti asjast üldse mitte huvitatud linnarahva või veel tont teab kelle kaela, sest fakt jääb faktiks: juht on see, kes kujundab oma alluvate suhtumise, võtab vastu otsused ja lõpuks vastutab karvade ja nahaga kõige eest, mis tema juhitavas masinavärgis toimub.

Rahva valitutel ja valitute poolt kutsututel ja seatutel on kohustus olla eeskujuks, vedada eest ja lükata takka, kujundada hoiakuid, mitte muganduda ja sobituda nendega, mis kusagilt "elust enesest" meile peale tungivad.

Kuid ärgem muretsegem ülearu. Järgmise aasta võidupüha tähistamise aegu on kohalike omavalitsuste valimisteni jäänud neli nappi kuud. Siis võime olla kindlad, et üritused on toredad ja osalevate poliitikute pidulik-paatoslikud kõned tulevad puhtast südamest.

Allikas: Pärnu Postimees

Pärnumaal suhtutakse võidutulesse eriliselt

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing