Intervjuu: Aaviksoo: soov Afganistanist lahkuda süveneb

11.09.2010 | Holger Roonemaa | Riigikaitse

•• Olen käinud mitmel pressikonverentsil, kus teatate Eesti sõduri hukkumisest Afganistanis. Teie jutt on alati täpselt samasugune: ühekordne juhtum ei pane meid missiooni ümber hindama, me ei taha, et Talibani pommid hakkaksid plahvatama meie tänavatel. Kas teile ei tundu, et mõjute veidi kui rikkiläinud leierkast?

Ega ohuhinnang ju ei ole nende aastate jooksul muutunud. Fundamentalismi globaalse leviku oht on sama reaalne kui kolm või viis aastat tagasi. Ma kardan, et seda teemat ei saa me päevakorrast maha ka lähema viie aasta jooksul. Riike, kus pinnas niisuguse ideoloogia levikuks on küps, on kahjuks rohkem kui ainult Afganistan.

•• Kui palju teile isiklikult muret teeb, et meil Afganistanis nii kehvasti läheb?

Ma ei oska hinnangut anda, kas missioon, mida ÜRO mandaadi alusel Afganistanis täidetakse, on edukas või ebaedukas. Sellele on väga raske vastata, sest peaksime teadma, mis oleks siis, kui seda missiooni ei oleks. Kui palju hukkus 2001. aastal ühesainsas rünnakus, ja kui neid oleks tänaseks olnud juba 50 tükki, kui palju juba siis hukkunuid oleks olnud? Võib-olla oleks selliseid rünnakuid tehtud ka Põhja-Euroopas. See kõik on väga spekulatiivne.

•• Kui palju on selliseid üksikjuhtumeid veel vaja, et hakataks meie missiooni tulevikule väga tõsiselt mõtlema?

Ma ei oska öelda, kuidas seda üldse mõõta. Kümne aasta jooksul on hukkunud 2000 koalitsioonisõdurit. See on loomulikult väga suur arv. Aga kui me võrdleme seda mõne teise konfliktiga maailma mõnes teises piirkonnas, siis on see jälle väga väike arv. Ma ei taha laskuda võrdlusse, et meie sõdurite elu on kuidagi väärtuslikum kui näiteks Darfuri tsiviilisikute elu. See on kohatu. Me ei saa võtta üht konkreetset fakti, hukkunut, suhteid ja teha sellest globaalseid järeldusi. Maailma avalikkuse huvides on vältida niisuguste konfliktide eskalatsiooni. Kui seda saab hoida tuhandete hukkunute piirides ja alternatiiv on 100 000 või miljon hukkunut, tuleb valida variant, kus seda konflikti ohjeldatakse.

•• Kunas me oma vägesid välja tooma hakkame? Pressikonverentsil ütlesite, et see juhtub 2011. aastal.

Koalitsiooni juhtriigi USA selge seisukoht on olnud, et 2011. aasta jooksul on soov hakata rahvusvahelist väekontingenti vähendama. Millal konkreetselt ja kui palju, sõltub tegelikust olukorrast, mitte meie spekulatsioonidest täna. Anda praegu mingisuguseid lubadusi oleks väga rumal, sest see mängib trumbid vastasele kätte.

•• Ühesõnaga on 2011. aasta lõpuks tõenäoliselt Afganistanis täpselt sama palju Eesti sõdureid kui praegu?

Ma ei tahaks selle üle spekuleerida. Meie soov on asuda seda koos liitlastega vähendama ja ma väga loodan, et see on ka võimalik.

•• Kui tõsine hirm on teil missiooni avaliku toetuse vähenemise pärast?

Ma ei tea öelda, et nende inimeste hulk kuidagi kasvaks, kes arvaks, et meie inimesed ei tegeleks õigete asjadega. Teine küsimus, mille pärast ka mina muretsen, on see, mil määral ja kuidas osaleb Eesti Afganistani probleemi lahendamisel. Nii nagu avalikkusel, nii on ka minul soov, et sõdurid sealt võimalikult kiiresti lahkuksid. See soov süveneb.

•• Ma saan teie jutust aru, et igasugune otsuste tegemine jääb uue valitsuse hooleks?

Ma ei arvaks niimoodi. Ma arvan, et need plaanid, mis on praegu koalitsioonivägede ette seatud, annavad kindlasti tulemusi kiiremini kui poole aasta pärast. Millised need tulemused on, see on omaette küsimus. Võib-olla tuleb juba kahe kuu pärast teistmoodi otsustada. Selleks ajaks, kui meil on parlamendi menetluses mandaadi pikendamine, on võib-olla uudised Afganistanist palju optimistlikumad.

Intervjuu: Aaviksoo: soov Afganistanist lahkuda süveneb

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing