Uus seadus usaldab õpetajat

03.09.2010 | Tõnis Lukas | Seadusloome, Haridus

Eelmisel õppeaastal jõudsid vahefinišisse kaks suure tähendusega ja palju avalikku huvi pälvinud protsessi: valitsus kinnitas uued õppekavad ning riigikogu võttis vastu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse.

Just vahefinišisse, sest paljude inimeste ühispingutusena oleme neis dokumentides päris edukalt vastanud küsimusele mida? Nüüd tuleb keskenduda eelkõige küsimusele kuidas? Need kaks päris vaevaliselt sündinud kokkulepet peaksid eelkõige tagama kolm asja: toetama parimal viisil iga lapse huvi- ja võimetekohast arengut; tegema haridussüsteemi paindlikumaks, usaldades nii kooli kui õpetajat; muutma õpikeskkonna turvalisemaks ja kõigile asjaosalistele meeldivamaks.

Õppekava tegema!
Sel õppeaastal peame koondama suure osa jõust sellele, et uued seadusesätted koolis ruttu ellu ärkaksid, ning hakkama tõsiselt oma kooli õppekava läbi mõtlema. Mõlema puhul on oma roll ministeeriumil, koolipidajal, koolil, õpetajatel, lastel ja vanematel. Haridusministeerium koos omavalitsustega peab leidma kooli toetamise teed. Koolid omakorda peavad leidma viisid, kuidas õppekava ja seadusesätteid oma kooli ja õpilaste seisukohalt lahti mõtestada ja täpsustada.

Kuigi õppekavad rakenduvad järk.järgult, tuleb kõige olulisemaid eesmärke ja väärtusi puudutavad küsimused aegsasti kokku leppida. Esimene küsimus kõigile, aga eelkõige neile koolidele, kus põhikool ja gümnaasiumiaste koos: mida hakkavad tegelikus koolielus tähendama põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade selgelt eristuvad rõhuasetused?

Põhikooli rõhuasetus on eelkõige lapse mitmekülgsel arengul ja selleks sobiva keskkonna kujundamisel, gümnaasiumi rõhuasetus on edasise sobiva haridustee leidmisel ning valmisolekul elus ettetulevate rollide täitmiseks.

Gümnaasiumides on oluline koos õpetajate, õpilaste, vanemate ja koolipidajaga määratleda oma õppesuunad. Nende lõplikuks väljakujundamiseks on aega 2013. aasta sügiseni.

Õppekava annab gümnaasiumile senisest suurema vabaduse, kuid esitab ka suuremad nõuded. Need pole seotud õpilaste arvuga.

Suurem valik, suurem vastutus
Väike õpilaste arv ei pane gümnaasiume kinni, seda võib teha suutmatus täita õppekavanõudeid. Käibele on tulnud isegi uus sõna - õppekavavõimekus -, mis iseloomustab päris hästi gümnaasiumide suutlikkust tulla toime õppesuundade valikuga, valikainete pakkumisega, kvalifitseeritud õpetajate leidmisega.

Kohustuslike kursuste arvu vähenemine 72-lt 63-le toob õpilasele suurema valikuvõimaluse, kuid ka vastutuse mõistlikult valida. Et kõigil gümnaasiumiastujail oleksid nii valikuvõimalused kui ka kindlus, et nad võivad rahulikult kodupõhikoolis käia, olles edasise kooli valikul teistega võrdses olukorras, toetame mõtet, et igas maakonnas kujuneks välja vähemalt üks tugev mitme õppesuunaga puhas gümnaasium, välistamata samas koole klassidega esimesest kuni kaheteistkümnendani. See aitab edaspidi säilitada üle Eesti suhteliselt väikseid, aga tugevaid põhikoole. Hea meel on, et suutsime 2008. aastast käivitada senise puhta pearahasüsteemi asemel uue rahastamismudeli, mis ka rasketel aegadel on võimaldanud põhikoolidel püsida. Nüüd, mil esimese kooliastme õpilaste hulk on taas tõusma hakanud, võib öelda, et paljudes kohtades suutsid koolid sulgemisohu üle elada.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse olulised sätted on kindlasti need, mis puudutavad elukohajärgset kooli. See, et iga lapsevanem teab enne 2011/12. õppeaastat, millises koolis on tema lapsele loodud õppekoht ilma täiendavaid tingimusi esitamata, peaks olema elementaarne kodanikuõigus. Loodetavasti vähendab see veidigi last koormavat „drillimist" enne kooli.

Leidkem seaduse mõte
Seadust tuleks lugeda heatahtlikult ja mõtteis lahti harutada, mis on kohustus, mis võimalus. Eriti oluline on seda jälgida turvalisuse teema puhul, kus õpilaste, pedagoogide ja teiste koolitöötajate vaimsest ja füüsilisest turvalisusest ning tervise kaitsest rääkides on silmas peetud nii kooli sisemist kui ka välist turvalisust. Mõte on ju see, et iga kool saaks seista üksikute „terrori" vastu ja kaitsta selle eest teisi. Turvalisuse seisukohalt peaksid Kihnu ja Kiltsi kooli juhid lugema välja seda, mis neile tarvilik, suurlinna koolijuhid endale vajalikke võimalusi.

Pingeread ei näita kogu tõde
Viimaste nädalate kuum teema on olnud riigieksamite pingeread. Internetiportaalid pigistasid sealt välja isegi seda, mida neis polnudki, nii et hea tahtmise korral oleks ideaalne õppekoht olnud vanglakoolis. Väär oleks väita, et riigieksamite pingeread üldse midagi ei näita. Tähtis on aduda, et nad ei näita kogu tõde.

Iga-aastased koolide järjestused riigieksamite toorpunktide alusel võivad pealiskaudsel hindamisel tekitada mõnele koolile teenimatut õnne ja teisele teenimatut meelehärmi. Eriti kui vaadelda vaid üht aastat või võrrelda kaht järjestikust. Mitme aasta kõrvutamisel tulevad pealiskaudse hindamise nõrgad küljed kogu oma alastuses välja. Eri aastate tabelites on olnud koolid, kes tõusid 172 ja 136 kohta, samas ka need, kes langesid 103 ja 125 kohta Kas see näitab, et mõned koolid said aastaga väga palju kordi paremaks, teised samavõrra halvemaks? Võtame oma lapsed neist ruttu ära? Vaevalt.

Ministeeriumi analüütikud kasutavad koolide taseme ja õpilaste motiveerituse andmete kõrvutamiseks asjakohasemat mudelit. Ehk saab sellest kunagi rohkem rääkida. Hea, et õpilased ja üliõpilased on ka ise algatanud koolide hindamise projekti, koostamaks alates järgmisest aastast laiemapõhjalist koolide võrdlustabelit, kus oleksid erinevad kriteeriumid, mille alusel nii õpilased kui ka lapsevanemad saaksid hinnata kooli kui tervikut. See on palju raskem kui hinnata saapavabriku tulemuslikkust.

Uus seadus usaldab õpetajat

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing