Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Ära lase enda suud sulgeda!

23.08.2010 | Liisa-Ly Pakosta | Elu

«Ma ei nõustu sellega, mida ütled, kuid olen valmis surema su õiguse eest seda öelda,» on Voltaire'i-aegne mõte. Seda põhilist demokraatia alust tuleb kahjuks ikka meelde tuletada.

Vahel on suukorvistajad päris osavad propagandistid, seega on oluline osata kodanikuõiguste piiramist ära tunda. Vaatame lihtsa näite varal Kalamaja asumist, milliseid võtteid võidakse kasutada. Antud juhul läksid kohalik võim ja kohalikud elanikud vaidlema, kas tasulise parkimisala laiendamine Kalamajja on elukeskkonnale kasulik või kahjulik. Sisuliste argumentide asemel üritas võim vasturääkijaid hoopiski vaikima saada või halvustada. Taustaks on hea teada, et ametlikus ja äsja uuendatud Tallinna parkimise arengukavas aastani 2014 tasulise parkimisala laiendust Kalamajja põhjendatuks ei peeta.

Argumentide asemel kleebitakse silte

«Vastase» isiku ründamine on ikka märgiks halvastiütleja enda tegelikust nõrkusest ja argumendipuudusest. Demokraatlikus riigis pole mitte mingit vahet, kas seisukoha väljaütleja on vana või noor, mees või naine, rikas või vaene, kuulub ta mõnda erakonda või mitte. Ei muuda ütleja ütluste kaalu ka asjaolu, kas talle kuulub jalgratas, auto või ei kumbagi. Seda põhiõigust kaitseb juba Eesti Vabariigi põhiseadus. Seega kui vasturääkijaid halvustatakse ja püütakse vaikima sundida nende kuulumise tõttu kas üleüldse või «valesse» erakonda või seetõttu, et peres on auto või et ollakse omanike asemel üürnikud, rikutakse inimese põhiõigusi. Kõige «krooniks» on linnavõim vastaliste rahvakoosolekutel osalenuid veel tankistideks tembeldanud. Nõuab tõesti üha suuremat kodanikujulgust, et selle sisuliselt sõimulaviini all kindlalt meeles pidada: isegi kui soliidne võimuesindaja sind, rahulikku kohalikku elanikku, tankistiks tembeldab, on sul ikkagi vääramatu õigus oma seisukohti avaldada ja neid kaitsta.

Ässitatakse üksteise vastu

Veidi enam tähelepanelikkust nõuab püüdlus «vastased» nende mahasurumiseks omavahel tülli ajada, millel samuti pole mingitki pistmist debati sisulise poolega. «Tasulise parkimisala vastased vastanduvad mitteautoomanikele!» «Kas olete näinud, kuidas autorataste alt lahmab vesi vastu väärtuslike puit-elamute aknaid ja seinu?»

Sel moel püütakse luua kuvandit, et tasulise parkimisala vastased ongi autohullud kahjurid. Vist loodeti inimeste üksteise vastu ässitamisega lüüa kiilu kohaliku rahva vahele ja viia sõda linnavõimu vastu kohalikul tandril käivaks omavaheliseks tapluseks. On üritatud jätta ka muljet, et «halbade», see tähendab vastuvaidlejate hingeelust on tegelikult kõik teada, sealhulgas ka see, mida täpselt keegi oma magamistoa aknast vaadata tahab. Seda nimetatakse muide šantaažiks.

Faktid räägivad taas sootuks midagi muud kui sellised süüdistused. Kalamaja rahvas seisis sobimatule plaanile vastu sõltumata nelja- või kaherattalise sõiduki omamisest. Liikluse uurijad ja miljööväärtuste kaitsjad on osutanud hoopis teistsugustele tegelikkuses toimivatele meetmetele ning juba tasulise parkimisala piirkonnas toimiv Kadrioru Selts organiseerib autosid tänavale parkima selliselt, et sõitvate autode trajektoor oleks sunnitult siksakiline ning kiirus aeglasem. Miljööväärtuslikkust rikuvad just nimelt hoovidesse, mitte tänavatele parkivad autod.
Tasulise parkimisala laiendamise vastaste hulgas on kõnekalt palju inimesi, kellel endal pole kunagi autot olnudki. Kui eakas proua peab oma koju appi kutsutud hooldaja või korstnapühkija parkimise eest lisaks maksma hakkama, ei vastandu ta kuidagi väikelapsi transportivale noorele perele või autot vaid maakodusse sõitudeks kasutava naabripapi muredele. Kunstlik vastandamine on üks ohtlikumaid suukorvistamise võtteid.

Sisu asemel süüdistused

Kui vastandamine ei töötanud, said vastuvaidlejad kaela globaalsema süüdistuse. Linnavõim tembeldas vastuhakkajad kõhklematult «autosõpradeks, kes on autostumise vohamise poolt ja rohelise mõtteviisi vastu». Rahulikus suurte õuedega eeslinnas toimub transpordi reguleerimine lihtsalt otstarbekamalt ja ka märksa rohelisemalt, teiste vahenditega kui seda on tasuline tänavaparkimine.
Kui eelnimetatud vaikimasundimised ei aidanud ja inimesed jätkasid protestimist, tõi linnavõim välja hoopis kurioosse suukleepsu: oma arvamust tohtivat esitada vaid need isikud, kelle elukoht on elanikeregistris registreeritud vaid kindlatele tänavatele. Isegi Tallinna elanikuks olemisest ei piisavat. Sedalaadi sõnaõiguse piiramine on nõukaaegse mõtlemise taak, vanemad inimesed vast mäletavad, et tollal olid tõesti sissekirjutus ja rannas viibimise luba omavahel lahutamatult seotud. Inimesed, ärge heituge: esiteks on Eestis seni veel ühetasandiline omavalitsus, teiseks on täiesti normaalne tunda muret näiteks mõnes teises linnaosas elava ema või poja elukeskkonna pärast ja kolmandaks on sellise rääkimispiirangu seadmine ka tõesti täiesti meelevaldne. Ka linnavõim ise pole oma arvamusküsitlustes varasemalt sellise mõtte peale tulnud. Kas järgmisena hakatakse nõudma, et arvamust tohivad avaldada vaid need, kes püsivad kodus ajavahemikus kella 20-07?

Ise te tahtsite tasulist parkimist!

Ei tahtnud. Ka Praha kevade propagandistlikku alust ehk «tööliste kirja, kes nõudsid võõrvägede sissetungi» pole siiamaani leitud. Musta valgeks ikka ei tee küll ja inimeste vaikimasundimine pole õnneks vabas Eestis enam nii lihtne. Kui avastate, et teid üritatakse vaikima sundida sildistamise, provokatsioonide või kellegi vastu ässitamisega - ärge alluge ja ärge vaikige!

Allikas: Õhtuleht

Märksõnad

Liisa Pakosta, IRL

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing