Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Eesti vabadus ja Otava yo

19.08.2010 | Marko Pomerants | Riik

Ühel ööl Tallinnast Võru poole sõites möödus meie autost rakett, vähemalt kiirus oli selline. Mõtlesin: mis on küll sihtmärk ja ega see Iskander ole? Vastus saabus Kanepi ristis. Mu haldusala mehed viisid selle riistapuu juhiga läbi arenguvestlust. Nii et tavaline ebatavalise kiirusega kihutaja, kelle jaoks on meil seadusepügalad ja politseinikud võtta ning NATO kollektiivkaitse süsteemi käivitada ei ole vaja.

Hiljaaegu oli Viljandi folk, millest võtsin osa digitelevisiooni vahendusel oma kodust Moonakülast tugitoolifolkijana. Parajasti algas Petrogradi (nende enda käsitlus) grupi Otava yo kontsert.

Fontanka jõe kallastel Petrogradi linn, kus pidutsemine ja napsitamine on „inn".*

Tegemist on läkiläkide ja väljaveninud maikadega tüüpidega, kel pundis kaunistuseks kuklasse seotud rätikuga viiuldaja Natalja. Ja millist muusikat nad teevad! Kõige jäigema puusaga vennal hakkab see nende lugude peale nõksuma - ja mitte vähe. Lugude vahele jagas selgitusi torupillimängija Aleksei. Tehes seda arenguruumiga (see kommentaar pole ilkumine, mul endal on ka) inglise keeles ja oma emakeeles muidugi ka. Folgilised plaksutasid ja karjusid: „Molotsõ!" Lisalooks on Beethoveni „Ood rõõmule", sest ollakse „na territorii jevrosojuza". Eesti Vabariigi president Ilves tegi nendega veel tagatipuks pilti.

Mõelge nüüd inimesed kuhugi kahekümne viie aasta taha ja koordineeritud rahvaste sõprusele. Rahvakunstiansambliga At Dva oleks Aleksei väikese tütre asemel olnud kaasas mõni seltsimees kultuurikomiteest, vaatamaks, et Nõukogude noored Bribaltikas komnoorevääriliselt käituksid.

Aastal 2010 saab see toimuda vabalt fännates. Millest muust see kõik räägib, kui sellest, et Eesti on vaba, ja seda täiega.

Vabaduse ilminguks on ka kindlasti Tõnu Trubetsky keskerakonnastumine. Ja mina ei taha ka selle kallal ilkuda. Ma poleks originaalne. Inimene, keda Vikipeedias käsitletakse kui individualistlikku anarhisti, astub erakonna liikmeks mitte sellepärast, et see on punk, vaid astub sinna, kuhu tahab. Eesti on lihtsalt riik, kus anarhism ei ole väga perspektiivikas ajaviitevorm. Ühiskonna elus saab pigem kaasa rääkida kodaniku-ühenduste kaudu. Selle on juba ammuilma ära tabanud teisedki pungilegendid.

Eesti Vabariik augustis 1991 ja 2010 on ikka seesama vabariik, aga teinud läbi palju muudatusi. Olgu selle näiteks kas või meie rahvusvahelistumine nii organisatsioonide kui ka isikute kontaktide tasandil. Ikka juhtub ette mõni perekondlik sündmus, kus soomlasest külaline võib olla täitsa tavapärane ja mehhiklane ei pruugi olla haruldus. Eestipärase Taavi asemel on lihtsalt tegemist Octavioga.

Omatehtud õunakook

Kindlasti on meist igaühe toimetulekus toimunud selle ajaga muutusi. Ühed ei jõua tööd ära teha, teistele pole seda piisavalt pakkuda. Seega on isegi vabas riigis probleeme. Tööpuuduse olukorras ei peaks tegelema statistiliste punnitustega leidmaks metoodikat, kuidas ikka 100 000 töötut täis saada. Keskenduma peaks märkidele, mis näitavad olukorra paranemist, unustamata seejuures vajadust panustada sellesse, et võimalikult rohkem inimesi saaks tagasi tööturule, maakeeli öeldes - suudaksid oma pere toimetulekut parandada.

Lisaks folkimisele on suvi ka spordivõistluste aeg. Siingi tulevad esile vaba riigi eelised. Kui Põhja-Korea sportlasi ähvardab kaotuse korral sunnitöö, siis meie sportlaste tagasihoidlike tulemuste tagasisideks on vaid ilkuvad internetikommentaarid ja stipendiumi vähendamine võib-olla ka. Ühegi erakonna juhatusel pole siin midagi kobiseda.

Ühel hommikul Pikale tänavale tööle sammudes hakkas mulle silma silt „Tallinn tähistab taasiseseisvumise päeva". Mina arvan, et see peaks olema nii ka Narvas ja Kuressaares. Tähistame kas või omaküpsetatud õu-nakoogiga. Vaba riik on suur väärtus, isegi probleemidega.

*Autori tõlge

Allikas: Eesti Päevaleht

Märksõnad

Marko Pomerants, Eesti

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing