Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Tuli ilma tuhata

21.06.2008 | Peeter Olesk | Regionaal, Keskkond


Mees, kes pihtis järgnevat, on minust vanem. Ta on sündinud paguluses ja tuli Eestisse veendumuses, et iseseisvuse jätkuvuse vastu ei tohi olla ükskõikne. Ta on reibas romantik, kes peidab oma kibeduse sarkasmi alla.

Mõni aasta tagasi vaevas ka teda isiklik tähetund, hetk, mil ta oli tipus. Ta vajas selle kordumist või midagi täiesti uut. Betti Alveri "Tähetund" (1965) talle vastata ei saanud, sest suveöö jäägitus Alveril puudub. Nii ta tunnistaski, et oli saanud oma tähetunni suvel 1994, kümme aastat enne meie juttu. Ning juba täiesti ootamatult tänas selle eest mind, kes ma olin talle tolle tähetunni kinkinud.

Jaaniööl on säde ilmselt tähtsam kui täht. Väga veider oli kuulda ühe endise ministri suust, et meil on vaja sädeinimesi. Nood on need, kelle silmis põleb soov midagi ära teha ja sütitada seeläbi ka teisi. Eesti luule tundjat paneb see kujund muigama. Hilisem kollaboratsionist Johannes Semper kirjutaski aastal 1918 luuletuse "Tahad?", mille viimane värss hoiatab: "Ettevaatust! Silmis juba põleb vist ..." Me ei vaja sädet seal, kus see võib viia tulekahjuni. Me vajame dünaamilist tasakaalu tulehoidja ja tuletõrjuja vahel. Kumbki ei tohi jääda magama.

Tuhk, suits, tulekandja

Olgu meie sotsiaalteadlaste armee kui tahes suur, ikkagi pole see väike sõdalaste salk suuteline praegu lahti kirjutama, mida see tähendab, kui okupatsioonitingimustes arenenud rahvas hakkab kujunema omanikutundega rahvaks omal maal. Ma mõtlen seda, et sa teaksid, kus on sinu kodu ja kui suur see on, kus asub sinu hingemaa, mil määral on sinu elukese järgmine hetk kindlustatud, kellega me peame arvestama ja mis see maksab, kui suur on sinu võim ning mida sa teed siis, kui sa pead elama kaotusseisus jne. Kogenud inimene teab seda ka ilma paberiteta, ent ükski ei ütle meile, kui pikk on iseseisva eestlase kogemus.

Jaaniööl saab seda kogemust mõõta väga lihtsalt: kas teed tuld oma aias või lähed küla peale. Tule jagamine mõõdab inimese suurust täpsemalt kui tema pikkus.

Kolm tule parameetrit määravad meie lähemat tulevikku minu arvates rohkem kui päevauudised. Kõigepealt tuhk tähenduses "sodi, mis enam ei põle" ehk Eesti jäätmepoliitika üldisemal kujul. Olin juures, kui president Lennart Meri küsis helikopteri aknast välja vaadates, mis mäed on seal Männiku karjääride ja Mustamäe nõlvade vahel. Ta enese kodu oli kaua aega asunud Kreegi metsa serval, õigemini sealsamas. Need mäed olid Pääsküla prügimägi. Sodi juurde enam ei tule, aga auku ajada ka ei anna, sest nagu kirjutas Mart Raud: "Maad maha matta ei saa." Kui ma projektipõhise prügimajandusega võin rahule jääda, siis süsteemipärane sodiasjandus on endiselt puudega, sest tahaks näiteks teada, kuidas sorteeritakse see sodi, mis võetakse välja pisikestest kastikestest bussipeatustes.

Ei, ma ei nori. Ma lihtsalt olen sunnitud nägema tagajärgi. Näiteks seda, kuidas ukse taga suitsetajate arv on ilmselt kasvanud. Ega tuhk nende konidelt ole minu oma. Maa seevastu küll. Ma ei peaks ennast koomale tõmbama seepärast, et keegi teine lihtsalt peab ühe suitsu tegema. Seda on ette tulnud. Vuosaarel Helsingis tõsteti kord mu ülikond toast rõdule tuulduma, sest perenaisele tundus, nagu see haiseks nikotiini järele. Ma polnud suitsetanud, kuid haisuga ei vaidle!

Teine parameeter on suits ise tähenduses "koht, kus ahju alla tehakse tuld". On tuld, on ka elu, pole suitsu, on koht maha jäetud. Etnoloogiliselt on arusaadav, kui niisuguse suitsuna mõeldakse taret ja talukohta. Sotsiaalantropoloogiliselt vaatekohalt võib suits kaduda ka alevikust (näiteks Küttejõust), aga isegi korterelamust. Suitsu puudumine ei pea ju tähendama ainult seda, et elamisel on hundipass. Omanikul võib olla, kuid elul puudub. Ja siin me põrkume protsessiga, mis ei ole enam episoodiline. Nimelt võibki juhtuda, et inimesel on kasulikum jääda võssa. Olla olemas, aga mitte nähtaval. Kogesin seda päris hiljuti ühes arvamuste e-ringis, kust kadus kõige täiega konkreetne seisukoht, mille üle ma tahtsin vaielda. Paar päeva oli seisukoht üleval, seejärel kustutati. Küsisin seisukoha valdajalt, miks. Ilmnes, et ta hakkas kartma: järsku panevad ta seisukohta talle pahaks ülemused ja äkki ta visatakse tänavale. Kas ongi siis nii, et parem istekoht toas kui seisukoht uulitsal? Kui nõnda, siis on muidugi ka kindlam omada töökohta Moskvas ja kinnisvara Tartus, ainult et ma ei usu, et aastal 1988 oleksid väga paljud meist olnud nõnda targad, et näinuksid ette: just säärane hakkabki meie argipäev välja nägema. Me kujutlesime, et iseseisvus on avali. Tegelikkuses on ta poolkinnine. Anu Saagimgi pole nii paljas, kui ta turul paistab olevat.

Kolmandaks parameetriks on tulekandja, täpsemalt järgmine põlvkond. Valiksin nende näiteks mitte lihtsalt noored, vaid riigikogu praeguse koosseisu, kelle hulgas veteranidki pole veel surmakutsarid. Millalgi arvas mingi tarkpea, et suurem osa riigi toimimiseks vajalikke seadusi on juba valmis ja nüüd piisab viilimisest ja viimistlemisest. Kui see oleks nõnda, siis poleks ka halduskorraldusega muud muret kui teda veidi siluda - tarvis on üksnes paraja jämedusega liivapaberit.

Hädavajalik reform

Reaalselt ei ole maa-ilmas säärast majoneesi, mida määrida nendele probleemidele, mis tuleb lahendada juba tänavu. Ütleksin koguni, et haldusreform on nende hulgas üks viimaseid, sest esikohal on riigieelarve tasakaalustamine nüüd kohe ja 2009. aasta riigieelarve menetlemine. On aga veel midagi, mida parlamendi päevakorras olla ei saa, ent mis on siiski üleval - nimelt iga erakonna oma nägu. Isamaa ja Res Publica Liit on võtnud oma näo üheks palgejooneks haldusreformi. Reform on vajalik, sest Eesti on seesmiselt muutunud väga palju, kuid tal ei saa olla erakondlikku nägu või bolševism tuleb tagasi. Olen endiselt seda meelt, et haldusreformi saab teha ainult erakonnaüleselt, kuid seda ei saa võtta käsile lahus valimistest aastal 2009. Kusjuures need lähenevad kiiremini kui haldusreformi plaanitav lõpp.

Korduvalt on soovitud, et inimesed läheksid riigikogule appi. Minu arvates on see soov jabur, paras Võisikul arutada. Ma saaksin minna appi kooli- ja seltsivennale ning sõbrale Tõnis Lukasele, keda ma valin riigikokku, ent ei tee seda, sest siis läheks löömaks. Saaksin minna appi sõbrale ja seltsivennale Rein Aidmale (Reformierakond), kuid peaks olema välistatud, et võiksin seda teha Tõnis Lukase ehk omaenese erakonna arvelt - või ma oleksin kaheperekoer. Igasugustel arvajatel tuleb arvestada, et ka valija võib olla patiseisus.

Kuidas võib patt välja näha, selle kohta järgmine näide. Päris hiljuti kohtusid Tallinnas kaks daami kohas, mille lühendnimeks on WC. Üks tuli, teine läks. Tulija oli, see pole mingi saladus, dr Ingrid Rüütel, aastatel 2001-2006 Eesti Vabariigi presidendi abikaasa. Väljuja oli Eesti Vabariigi ühe rajaja lapselaps. Nad ei tunne teineteist ning nii jäigi lapselast vaevama küsimus: äkki oleks pidanud siiski tervitama? Kui küsimus jõudis minuni, siis ma ei öelnud, et tervitamise asemel oleks tulnud soovida hoopiski "Jõudu!". Kas me ei hakka üksteisele võõraks jääma mitte seepärast, et oleme ruumiliselt lahus, vaid seetõttu, et oleme omanikuks saanud kiiremini kui suveräänideks?

Mulle meeldib tuld vaadata mitte selle tõttu, et leek põleb, vaid et ta annab valgust. Mitte kohe, vaid kord-korralt olen ma hakanud sedamööda mõistma ka lauset Johannese evangeeliumist (12, 36), mille kirjutas professor Johan Kõpp pühendusteosesse oma 75. sünnipäevaks (Stockholm, 1949): "Uskuge valgusesse, nii kaua kui teil valgus on." Jaaniöö on valguse öö. Ta ei tohi viia aga eneseunustusse. Olukorda, kus tuhka on rohkem kui leeki.

10. juunil 2008 Tähtveres

 

Allikas: Eesti Päevaleht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing