Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Eestikeelne kõrgkool kui põhiseaduslik väärtus

06.08.2010 | Andres Herkel | Kultuur, Haridus

Küsimus on ju selles, kas eesti keel on teaduse ja kõrghariduse keel või tõstame käed püsti ja ütleme, et loobume sellest. Säära­se allaandmise välistab muuseas põhiseadus, ehkki paljud arutlejad seda võib-olla lugenud pole.

Tartu ülikooli bakalaureusetöödest sai hiljaaegu kuulsaks kõige viletsam - see, kus faktiteadmised Jan Husi, Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi kohta olid segamini justkui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Hoopis vähem tähelepanu pälvis samal ajal Õpetajate Lehes ilmunud professor Ain Heinaru põhjapanev seisukoht, et Eesti kõrghariduse kvaliteedi tagab see, kui edaspidi on eestikeelne üksnes bakalaureuseõpe, aga magistri- ja doktoriõpe on ingliskeelsed.

Avatus ei võta kohustust hoida eestkeelse kõrghariduse taset

Kui toodud näide ja Heinaru väide kokku panna, siis on eestikeelse kõrghariduse kvaliteet tulevikus tumedam kui tume. Ühelt poolt bakalaureusetööde väga küsitav kvaliteet ja teisalt hapu perspektiiv, et see ongi eestikeelse kõrghariduse tipp! Kas ma liialdan? Tegelikult on küsimus rahvuse tulevikus.

Jah, muidugi on bakalaureuseõppe tase märksa kõrgem kui üks skandaalne näide. Loomulikult peavad Eesti ülikoolid olema välisõppejõududele avatud ning üliõpilased peavad mu meelest vähemalt kahe võõrkeelega hästi hakkama saama. See aga ei võta meilt kohustust eestikeelse kõrghariduse taset hoida, arendada emakeelset terminoloogiat ja tagada teaduses ka elementaarne eestikeelne kommunikatsioon. Samuti tuleb mõelda, mis saanuks, kui Eesti vabariigi algusaastail oleks samamoodi arutletud. Eestikeelse ülikooli asemel oleksime jätkanud saksa- või venekeelsega. Ikka ülla eesmärgiga, et maailm oleks meile rohkem lahti. Peame tõdema, et sellisel juhul ei kuuluks eesti keel praegu kõrgtasemel kultuurkeelte hulka.

Lugupeetud Ain Heinaru teeb inglis­keelset õpet nõudes olulisi vigu. Esimene viga on aksioloogiline, sest eesti keele konkurentsivõime teaduskeelena on esmane väärtus. Teadus on kultuuri osa ja kultuurkeel peab toimima võimalikult paljudes valdkondades. Üliõpilaste ja doktorite keeleline ettevalmistamine selleks, et nad saaksid jätkata mõnes inglisekeelses ülikoolis, ei ole sama suurusjärgu väärtus.

Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud

Pealegi, miks peaksime uskuma, et see, kes ei tule toime emakeelse teadusega, saab hakkama inglise keeles? Vaevalt! Kes oma kitsa eriala terminoloogiat valdab, see peaks seda valdama mitmes võõrkeeles ja kindlasti emakeeles. Eriti kitsas valdkonnas on teadlase missioon olla emakeelse terminoloogia looja.

Teine viga, mille Ain Heinaru teeb, on semiootiline. Siin kumab ühtse teaduskeele unistus. Ükskeelsed kultuuri­süsteemid on elujõuetud ja küllap on nii ka teaduses. Väikerahvana on võõrkeeleoskus meile nii suure tähendusega, et seda ei tohigi taandada ühele keelele. Humanitaarteadustes on vältimatu meid ajaloos palju mõjutanud saksa keele positsioonide taastamine ning riigi- ja poliitikateaduste puhul tuleb aru saada, kui olulisel kohal on tänapäeva Euroopas prantsuse keel. Möönan, et loodusteadustes on ingliskeelne nivelleerimine palju kaugemale läinud, kuid see ei tohi viia rahvusülikooli missiooni lõhkumiseni.

Muuseas, ärgitan keeleinimesi, kel suvel natukenegi vaba aega leidub, süvenema meil kaitstavate bakalaureuse- ja magistritööde tasemesse just eesti keele seisukohalt. Kui õnnestuks vähegi pädev kokkuvõte teha, võiks see olla oluline orientiir nendele, kes meie rahvusliku kõrghariduse tulevikku kujundavad. Ma nimelt aiman, et seis on paiguti üpris nigel, ning mitte ainult üliõpilaste, vaid tihti ka õppejõudude tasandil.


Samal teemal: Ain Heinaru: „Bakalaureuseõpe peaks käima eesti, kuid magistri- ja doktoriõpe inglise keeles."

 

Allikas: Õpetajate Leht

Märksõnad

Andres Herkel, haridus, eesti keel

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing