Koolireformi tondid ja tondikesed

21.06.2010 | Lauri Vahtre | Haridus, Elu

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul tsiteeris kolleeg Peeter Tulviste vene kirjandusklassikut, kelle üks tegelaskuju on andnud soovituse: «Haridust edendage mõõdukalt, soovitatavalt ilma verevalamiseta.» Kuldaväärt nõuanne, millest haridusministeerium minu arusaamist mööda on ka lähtunud, võttes näiteks päevakorralt maha esialgse kava viia läbi põhikoolide üldine käsukorras lahutamine, kuna see tekitas märkimisväärset vastuseisu.

Väga paindlikult ja kompromissialtilt toimus eelnõu menetlemine ka riigikogu kultuurikomisjonis. Sellegipoolest püüab Keskerakond (viimati Mailis Repsi loo läbi - vt. 15. juuni Õhtuleht) jätta muljet, nagu oleks verevalamine siiski ukse ees, ja ainus, kes selles süüdi ei ole, on seesinane Keskerakond. Et oma positsiooni usutavamaks teha, hääletasid Keskerakonna esindajad seaduse lõpphääletusel minu ja kõigi teiste halvaks üllatuseks eelnõule vastu.

See samm oli muidugi lollikindel, sest enam-vähem iga reform, ka kõige arukam, tekitab esialgu rohkem nurinat kui rõõmu, ja just see «esialgu» on parasjagu käes, kui toimuvad järgmised riigikogu valimised. Niisiis kõlbab potentsiaalne rahulolematus haridussüsteemi ajakohastamisega väga hästi valimisvankri ette. Keskerakond saabub tiivulisel täkul, päästmaks maakoole.

Mis seal ikka. Võib-olla on see poliitika, aga sel juhul võrdlemisi niru poliitika, ning haridusministeeriumi tegevusele ja uuele seadusele osaks langev kriitika - et mitte öelda hirmu külvamine - vajab vastulauset. Väärarusaamadele ja müütidele (selle sõna halvas tähenduses) ei saa tulemuslikku tegevust rajada.

Minister suleb koole?

Mida Mailis Reps seaduseks saanud eelnõule õigupoolest ette heidab? Et ei nähta ette tasuta koolitoitu gümnaasiumiõpilastele. Et suurendatakse omavalitsuste kohustusi, ilma selleks raha eraldamata. See on lausa koomiline etteheitepaar: riigile võib kohustusi justkui lõputult kaela laduda, omavalitsusele tuleb aga kõik viimse sendini riigieelarvest kinni maksta. Tegelikult ei olegi tegemist omavalitsuse otseste rahaliste kulude suurendamisega (vähemalt mitte olulisel ja prognoositaval määral), kuid teatavat pingutust on vaja küll. Ent hea hariduse nimel on vist tarvis nii või teisiti pingutada?

Kurjemaks läheb asi selles punktis, kus ministrile pannakse süüks gümnaasiumide salakavat sulgemist kolme paralleelklassi nõude abil. Edasi järgneb ammust ajast tuttav jutt kooli kodulähedusest ja võitlusest maakoolide säilimise eest. Siin on kuhjaga demagoogiat. Lukas mitte ei sule gümnaasiume, vaid taotleb gümnaasiumihariduse parandamist. Et hea gümnaasiumiharidus ja kodulähedus ei ole alati ühitatavad, on kõigi nende süü, kes oleks võinud saada ja kasvatada lapsi, aga seda ei teinud. Ning isegi lasterohkuse juures ei saaks iga laps gümnaasiumi minna kodust jala, otse emaliku hoole alt, sest selleks peaksime elama sama tihedalt kui keskaegses linnas.

Keskerakonna kriitika vaikib sihilikult maha tõiga, et koolireform mitte ainult ei ürita gümnaasiumihariduse taset tõsta, vaid on suunatud ka põhikoolide, iseäranis maapõhikoolide säilitamisele. Jah, kodulähedus on oluline - aga seda eeskätt põhikoolilapsele ehk koolilapsele. Sealt edasi tuleb ametikool või gümnaasium, seal ei käi enam mitte lapsed, vaid noored inimesed, kes on selle eluetapi alguseks saanud 16aastaseks.

Huvid ristuvad

Miks peab 19aastane mehepoeg või püsisuhtes noor naine minema gümnaasiumitundi tingimata otse koduse kakaokruusi tagant, on mulle arusaamatu.

Reps püüab jätta muljet, nagu oleks uus seadus igasuguse koduläheduse vastu, kuid see ei ole nii. Seadus tunnistab koduläheduse vajalikkust ja kaitseb seda põhikooli osas, gümnaasiumide puhul aga seab kõrgemale hariduse kvaliteedi. Mida muidugi ei tule jällegi mõista pahatahtlikul viisil nõnda, nagu ei peetaks põhikoolide puhul taset oluliseks.

Alanud haridusreformi puhul ristuvad mitmed huvid, mis alati ei ole ühitatavad. Näiteks seesama kvaliteet ja kodulähedus gümnaasiumi puhul, linnade ja valdade huvid, eduka koolijuhi huvid ja piirkonna haridusvõrgu kui terviku huvid jm. Kuid on olemas ka mõtteinerts, mis näeb keskharidust põhihariduse ainuvõimaliku jätkuna, peab kooliks vaid asutust, mis sirutub I-XII klassini ja peab mis tahes vanuses õpilast vastutusvõimetuks lapsukeseks. Loomulikult hakkab selline mõtteinerts koolireformile vastu. Sellest tuleb üle saada.

Koolireformi tondid ja tondikesed

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing