Poolevahetajatest nii ja teisiti

17.06.2010 | Peeter Olesk | Valimised

Hea komme eeldab, et ühe erakonna liige teise partei siseasju ei kommenteeri. Siinkirjutaja on Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu säärane liige, kes astus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP) hilissügisel 1993.

Sealt edasi olen ma praegusesse IRLi «üle kandunud». Paaril korral on Eestimaa Rahvaliidu juhtivad inimesed kutsunud mind nende tollasesse erakonda, sest lahkhelid IRLi juhtidega ei jäänud saladuseks (ega ole ka kadunud).

Vastasin, et võtan kutset väga tõsiselt. Nüüd on nood kutsujad otsustanud liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga Eestis.

Võiksin olla tema liige juba vere poolest, sest meie vanaema Minni Kurs-Olesk (1879-1940; neli tütart, kuus lapselast, Rootsis kasvab kuues põlv) oli Eesti sotsiaaldemokraatia üks rajajaid. Alusepanija, mitte lihtsalt hääletaja. Ent nagu ma ei astunud ERSPsse häda sunnil, ei saa ma ka IRList lahkuda pelgalt seepärast, et mujal on kasulikum.

Küsimus pole minus, kes ma olen järvamaalane üksnes kaude. Särevere veski nn tehniline juht oli minu tädimees Siegfried Viirman (1908-1984; Kotkaristi kuldrist 1940), kelle vend Ants Viirmaa (1897-1942) oli Türi linnapea ja kelle noorim poeg Ants Viirman (1942) on olnud Rootsi juhtivaid sotsiaaldemokraate regionaalpoliitikas kultuuri alal.

Kui Šiki - nagu teda isekeskis kutsuti - pidi 1944 kodumaalt põgenema, tuli kellelgi majapidamine Säreveres «lõpule viia» ning selleks kellekski oli lasteaiakasvataja Juta Oleski (1947) ja minu ema, hariduselt inglise keele õpetaja Maja-Helmi Olesk (1909-2000).

Küsimus on uue põlvkonna niisugustes poliitikutes nagu näiteks Jaanus Marrandi (1963) või Sven Mikser (1973) või Kaia Iva (1964), kellest ainsalgi pole päris selge, mida tähendab «poliitiline pool».

Omanikutunne tekib põlvkondadega

Uus põlvkond tuli alates laulvast revolutsioonist pisut nagu lagedale põllule, sest mitte ükski nende vanematest polnud õpetanud järglastele poliitilist anatoomiat. Neile õpetati ellujäämist ja kohanemist, mitte veendumusi. Jaanus Marrandi, Oisu vallavolikogu kunagine esimees, on kuulunud Keskerakonda ja Rahvaliitu ning tahab olla sotsiaaldemokraat, niisiis minu verevend.

Kuhu ta õigupoolest on liikunud - kas vasakult keskele või keskelt äärde? Vastaksin, et ta on hoidnud ennast võimule lähedale ja see polegi vale, kuid sõnastagu siis sotsiaaldemokraatia aabitsast vähemasti ükski põhitõde, mis kehtib nii maal kui ka linnas.

Marxi jätkub mul endalgi. Marrandit on vähe!

Ajalooliselt on sotsiaaldemokraatia linnakehvistu ehk võimalike töötute ideoloogia. Kuidas viimane välja näeb, seda teab igaüks, kes on omanik korterelamus, mille trepikojas «elab» säärane tüüp, kes teenib oma leiba Eesti asemel Soomes. Järelikult maksab ka prügi eest vastavalt sellele, kuidas teispool lahte läheb. Ei lähe, ei maksa.

Isamaa ja Res Publika Liidu jäme viga seisnes ennist kujutluses, nagu piisaks omanikuseisuse taastamiseks sõjaeelse vara tagasiandmisest. Inimesed poleks Tammsaaret justkui lugenudki! Omanikutunne tekib mitme põlvkonna haridusest, mitte lihtsalt möllimisest notari juures. Aga meil öeldakse hommikul, et üliõpilasi on vähe, ja õhtul, et gümnasiste on ülearu!

Siinkirjutajal pole valikut. Oma erakonna liikmena saan anda hääle üksnes praeguse haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase poolt, kuigi enamik minu seisukohtadest talle ei meeldi ja tema arvates käitun ka mina valesti, olles liiga kategooriline (positsioonide viimane klaarimine leidis aset lõppeva nädala algul ega olnud sugugi vennalik).

Kuid kelle poolt peaks hääletama too järvalane, kellele pole ilmaski loetud sotsiaaldemokraatia ajalugu? Kas nagu erakond käsib?

Üldküsimus on näiteks hariduspoliitika Eestis, kus üks piirikivi on Järvamaa, sest temast mere poole jääb Tallinn ja üle lahe asub Helsingi, samas kui Riia Tartule ei lähene.

Tallinna Linnaülikool on fakt ehk Tartu Ülikool pole enam unikaalne. Eesti Maaülikool on, sest metsa ja loomi õpetatakse üksnes meil.

Ma ei sõdi oma leiva pärast, vaid tahaksin lihtsalt teada, kus ja missugustel tingimustel omistatakse Eestis pädevus minna loomalauta? Missugune on ses suhtes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Eestis platvorm? Loodetavasti parem kui Tapal.

Üldküsimused ja üksikasjad

Üksikasjade sekka kuulub paratamatult kutseharidus ehk oskus teenida endale leiba ise. See asi on meil paigast ära, sest tahetakse Nobeli laureaate, mitte teemeistreid.

Missugune on ses punktis sotsiaaldemokraatide programm ja - ma küsin asjatult - kas IRLil üldse ongi samas küsimuses vastust?

Ei, selle asemel saan ma ringkirju teemal ümarlaudade vajalikkusest ja mõttetalgutest jne. Kui mind kutsutakse mingisse vestlusringi, siis on, nagu mul polekski teha muud, kui käia lauast lauda.

Jaa - see kõlab justkui märkus meie erakondade kontoritele. Paraku jääb märkusest väheseks. Ida-Virumaal on Eestimaa Rahvaliit olnud eestluse kandja.

Sotsiaaldemokraatia rahvaliitluse asemel võib seal tekitada peamiselt segadust, mida alles annab korrale kutsuda.

Teine raskuspunkt asub Tallinnas, mis on omakorda Järvamaa magnetiks. Keskerakondlus pole ideoloogia, vaid on pragmaatika.

Kelle kätte me Tallinna anname või jätame? Oleksin diferentsiaaldiagnostikas tähelepanelikum.

Poolevahetajatest nii ja teisiti

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing