Mõte: osalise tööajaga parlament

20.06.2008 | Ott Lumi | Seadusloome

Selle parlamendihooaja peateema riigikogus oli paratamatult küsimus temast endast.

Päästik, mis käivitas arutelu riigikogu tegevuse üle, oli küll palgakorralduse temaatika, kuid nüüdseks on nii avalikkus kui ka enamik parlamenti mõistnud, et sisulise diskussiooni teema on siiski palju laiem - kas parlament kui institutsioon täidab riigikorralduses ja avaliku elu juhtimises oma rolli adekvaatselt ning kas tema tegevus on avalikkusele läbipaistev?

Muudame riigikogu tööaega

On hea meel tõdeda, et riigikogu näitas kevadhooajal oma võimekust astuda enda töökorralduse nüüdisajastamiseks vajalikke samme. Nimelt on kõik riigikogu fraktsioonid andnud ühiselt menetlusse eelnõu, mis peaks muutma riigikogu töö avalikkusele rohkem nähtavaks. Näiteks hakkab muudatuste jõustumisel peaminister igal nädalal riigikogu ees riigikogu liikmete küsimustele vastama, riigikogu fraktsioonidel tekib võimalus püstitada aastas üks teemaarutelu riigile tähtsa küsimusena.

Kuid ma ei kahtle, et arut-elud riigikogu töö reformimiseks ja nüüdisajastamiseks on alles algusfaasis.

Kui rääkida näiteks riigikogu liikme tööst, siis ma arvan, et mõistlik oleks liikuda siiski igas mõttes väikeriigile sobivama parlamendimudeli juurde. See puudutab nii parlamentääride arvu vähendamist kui ka töökorraldust. Näiteks võiks minu meelest perspektiivis võtta suuna sellele, et lubada riigikogu liikmetel tegeleda piiranguteta erialatööga saadikutöö kõrvalt, samal ajal saadikute avalikust rahast saadavat töötasu ja hüvitisi oluliselt vähendades.

Näiteid sellisest töökorraldusest leiame mitme väikeriigi parlamendist. Olgu näiteks kas või väikeriigi Malta parlament, kus enamik parlamentääre kuulub parlamenti oma põhitöö kõrvalt. Täiskohaga töötavad vaid komisjoni esimehed ja parlamendi juhatuse liikmed. Sellisele mudelile saab esitada teoreetiliselt kaks vastuargumenti.

Huvirühmasid võimatu piirata

Riigikogulased võiksid muutuda potentsiaalselt rohkem mõjutatavaks välistele jõududele, kui nad saavad töötasu näiteks erasektori tööandjatelt, ning teiseks, et riigikogulaste töö kvaliteet kahaneks teiste kõrvaltegevuste tõttu. Mu meelest pole kumbki argument väga veenev. Riigikogulaste mõjutatavuse määr on palju laiem ja tuleneb poliitilisest kultuurist. Kuigi selle arengu tempot saab tõesõna teatud meetoditega ka kiirendada. Näiteks ei ole Eestis tänaseni kehtestatud parlamendiliikme käitumistavasid raamistavat eetikakoodeksit ega määratletud muul moel, kuidas esindusvõimu ja huvirühmade vaheline suhtlus peaks toimuma.

Tervikuna on korruptsiooniriskide maandamiseks kõigi kõrgemate ametikandjate puhul oluline tagada läbipaistvus, et oleks teada, missugustest allikatest nende tulud pärinevad. Aga ka see ei taga, et huvirühmad ei või lihtsalt nende jaoks kasulikku poliitikat poliitikutelt osta, nagu me seda mitmel juhul ka lähiminevikus näinud oleme. Ükskõik, kas räägime erakondade tehtud 10 miljoni kroonisest "kingitusest" ühele põlevkivikaevandajale või 50miljonilisest kingitusest eratelekanalitele.

Mis aga puudutab võimalikku probleemi, et rahvaesindaja ei jõua enam probleemidesse süveneda, siis pole see tõsiseltvõetav teemapüstitus. Umbes sama juttu võis kuulda aastatetaguses debatis, kui vähendati oluliselt Tallinna linnavolikogu liikmetele istungitest osavõtu eest makstavaid hüvitisi. Ma küll ei oska öelda, et linnavolikogu oleks muutunud ebaprofessionaalsemaks või et seetõttu oleks mõni asi seal ajamata jäänud. Muidugi, võib eeldada, et sellisele töökorraldusele oleks olemuslikult vastu ka osa parteisid, kus oma peaga mõtlemine on tabu ja juhtnööre saadakse suurtelt juhtidelt. Nimelt, osaajaga töömudeli poole liikumine tähendaks automaatselt seda, et parlamenti tuleks tõenäoliselt suuremal hulgal inimesi, kellel on kombeks oma peaga mõelda ja kes ei sõltu ei sisuliselt ega ka rahakoti kaudu partei juhtkonnast.

Jäätisesööjaid leidub alati

Ülalolevad mõtted panen pigem idanema sügiseks, kui jätkub arutelu parlamendi funktsioonide üle. Suvel on meedial kindlasti pigem kihk tegeleda küsimusega, kus siis parlamendiliige parasjagu oma tööd teeb. Loomulikult annab sellise teema püstituseks küllaga alust eelmisel kevadel riigikogu töökorda puudutanud seadusmuudatuste kaudu sisselipsanud detail, mille kohaselt riigikogu liikmed de jure ei puhka. Tabada riigikogu liige keset juuli kuud merekohina taustal telefonile vastamas ja küsida, milliste valijatega ta parasjagu kohtub? - mis oleks veel magusam meede rahvasaadiku mõnitamiseks? Tõenäosusteooria kohaselt leidub kindlasti ka mõni kolleeg, kes lisab oma suvise plombiirjäätise ostutšeki kuluhüvitistesse. Kuigi nalja saab palju, siis loodaks, et ka meedia ise liigub oma teemakäsituses riigikogu tööd puudutavalt kvalitatiivselt edasi. Arutlegem näiteks osalise tööajaga parlamendi plusside ja miinuste üle.

Allikas: SL Õhtuleht

Mõte: osalise tööajaga parlament

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing