Mitte ainult võidust

20.06.2008 | Jaak Aaviksoo | Seadusloome, Riik, Riigikaitse

Võidupüha on aeg, mil me vaatame ajas tagasi ning meenutame neid eestimaalasi, kes andsid 90 aasta eest Vabadussõjas oma elu selleks, et noor Eesti Vabariik ja eesti rahvas saaksid kestma jääda. Minu arvates peaks võidupüha saama ka päevaks, mil meenutame neid Eesti mehi ja naisi, kes tänapäeval, rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel on andnud oma elu ja tervise Eesti eest.

Ilmselt on kõigil meist mingisugune suhe oma sugulaste kaudu nii Vabadussõja kui ka Teise maailmasõjaga, kus eestlased välisvaenlaste vastu võitlesid. Kuna aga Eesti taasiseseisvumine saavutati veretu võitluse tulemusel, pole suuremal osal eestlastest isiklikku suhet sellega, mida tegelikult tähendab võitluses langemine või võitluses viga saamine. Eesti kaitseväe osalemine välismissioonidel eri maailma piirkondades meenutab meile aga paraku, et ükski võitlus ei kulge ilma ohvriteta.

Eesti on otseses sõjategevuses kaotanud neli meest - nooremseersant Andres Nuiamäe, vanemveebel Arre Illenzeeri, seersant Kalle Torni ja nooremseersant Jako Karuksi; traagilise tööõnnetuse tõttu vanemveebel Ivar Broki ning 2000. aastal terviserikke tagajärjel Kosovos veebel Aleksander Mjazini.

46 Eesti meest ja naist on missioonidel saanud haavata või vigastada ning kümmekond nendest on saanud arme, mis jäävad neid saatma ilmselt terve elu.

Kohtumine vigastatud sõjameeste ja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühinguga eelmisel nädalal kaitseministeeriumis juhtis tähelepanu just nendele, relvakonfliktis vigastada saanud meestele, kellele taasiseseisvunud Eestis oleme ehk liiga vähe tähelepanu pööranud.

Pean võidupühaga seoses enda kohuseks rõhutada, et vabadus on väärtus, mis võib küll kergemini või raskemini kätte tulla, kuid ilma valmisolekuta seista selle eest oma elu hinnaga on raske ette kujutada Eesti vabaduse kestmist.

Enamikule meist on ilmselt arusaadav ja mõistetav, kui vabaduse eest seistakse Eesti piiride sees, võideldes sissetungiva vaenlase vastu. Moodsa maailma ohud on paraku keerukamad kui traditsiooniline rindevõitlus.

Praegu ei saa me koos oma liitlastega olla kindlad oma vabaduses ja sõltumatuses, kui me ei seisa vastu nendele ohtudele kaugel oma riigi piiridest - seal, kust need ohud tekivad ja kust need ohud levivad meie territooriumile.

Mitmed meie liitlased - ameeriklased, hispaanlased ja inglased - on oma nahal kogenud rünnakuid, mis lähtusid kaugelt meie piiridest, ent külvasid hukatust ja surma NATO liikmesriikide endi territooriumil. Seepärast tuleb kõiki neid Eesti sõjamehi, kes seisavad koos liitlastega Afganistanis, Iraagis, Kosovos, Bosnias ja Hertsogoviinas ja Lähis-Idas, käsitleda kui Eesti julgeoleku ja vabaduse eest võitlejaid.

Kaotused, mida oleme viie viimase aasta jooksul kandnud, on kaotused Eesti vabaduse nimel, samaväärsed kaotustega, mis tekkisid Eesti Vabadussõjas või Teises maailmasõjas vaenlaste vastu võideldes. Seepärast peab ka ühiskonna, kaitseministeeriumi ja kaitseväe suhtumine langenutesse ja vigastatutesse olema jäägitu ning austav.

Ma tean, et mitte alati pole me suutnud anda oma parimat. Alles hiljuti olime seetõttu sunnitud läbi vaatama sotsiaalsete tagatiste paketi nendele kaitseväelastele, kes on lahinguväljal viga saanud.

Seadusemuudatuste üldpõhimõtted on lihtsad: teenistusülesandeid täites tervise kaotanud inimest ravitakse seni, kuni ta on terve, see tähendab, et ka pärast seda, kui sõdur on tegevteenistusest nende samade haavade tõttu lahkunud.

Töövõime kaotanud kaitseväelased ning hukkunud kaitseväelase omaksed saavad kuni kolm aastat peaaegu tasuta elada kaitseväele kuuluvas korteris; vigastuste tõttu tegevteenistusest lahkuvatele kaitseväelastele maksab riik kinni ümberõppega seotud õppemaksu. See kõik on lisaks praegustele hüvitistele ja tagatistele.

Loodan, et need seaduseparandused jõuavad peatselt valitsuse ja riigikogu ette ning parandavad oluliselt meie kaitseväelaste kindlustunnet, võimaldades sõduritel suhtuda Eesti Vabariiki kui usaldusväärsesse ja hoolivasse riiki.

Lisaks kuivadele seaduseparandustele tuleks meil teha sügav kummardus ka Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingule, mis koondab endas nii hallipäiseid veterane kui ka noori, ent juba sõjakoledusi kogenud kaitseväelasi.

23. juunil möödub aasta Eesti ühest raskemast taasiseseisvumisjärgsest sõjalisest kaotusest - kahe kaitseväelase langemisest ja nelja haavatasaamisest Afganistanis. Pidagem sellel päeval siis meeles nii Vabadussõja võitjaid kui ka neid, kes 90 aastat hiljem on valmis andma oma elu selleks, et Eesti jääks kestma.

Allikas: Postimees

Mitte ainult võidust

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing