Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Maheväetis koolidele

03.06.2010 | Priit Sibul | Haridus

Mahekaup kogub rahva seas üha enam poolehoidjaid - ka hariduspõllul võiks maheõpetus senisest rohkem au sisse tõusta. Eesti vanimad Waldorfi koolid Tartus ja Rosmal tähistavad tänavu 20. tegevusaastat - haridusminister Tõnis Lukas ristis Waldorfi hariduse hiljuti mahepedagoogikaks, millel on Eesti haridusmaastikul kindel koht.

Ometi tundub, et turgutame oma hariduspõldu kunstväetistega, taimede sirgudes tõrjume umbrohtu keemiliste vahenditega ning viljade valmides pritsime neid pestitsiididega.

Ka geneetiliselt muundatud organismide kasvatamine on hariduspõllul lubatud - pean silmas kitsale eliidile mõeldud koole.

Kooliteema on jätkuvalt kuum. Üks räägib haridusreformist ja koolide ümberkorraldamisest, teine võitleb sellele vastu. Kolmas kõneleb õpilaste arvu vähenemisest, neljas remondiraha lõppemisest. Räägitakse palju, aga mitte aiast, vaid aiaaugust.

Kahtlused kiusavad

Ehkki koolielu keskmes peaks olema õpilase areng, ei tehta lapsest, tema arengust ega muutuva ühiskonna vajadusest hariduselu korraldada eriti juttu.

Aeg-ajalt on kuulda ka mõne õpilase edust üleilmsel olümpiaadil, ent uudis rahvusvahelisest uuringust, mille järgi Eesti lastele ei meeldi koolis käia ning nad kuuluvad kõige õnnetumate õpilaste sekka maailmas, jääb meedias läbi analüüsimata.

Kas hariduse olukord on tõesti lootusetu? Õnneks mitte. Leidub üks suur erand - needsamad Waldorfi koolid. Näiteks on Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein öelnud, et Waldorfi koolidest nende kooli tulevad õpilased on teistsugused, käivad meeleldi tundides ja on avatud.

Jürgensteini sõnul paneb ta suurtele klassidele vaatamata Waldorfi koolist tulnud õpilaste nimed ja näod juba teisel koolinädalal kokku - eneselegi täpselt teadmata, miks see nõnda on. Aga kahtlused, kas Waldorfi koolist tulevad õpilased ikka suudavad tavakoolis hakkama saada, on visad kaduma.

Millest muust võiksid õpetajad, vanemad ja kogu ühiskond unistada kui õpihimulistest, avatud ja rõõmsameelsetest noortest? Aga Waldorfi koolidest sellised ju tulevadki ning nemad on riigile parimaks väetiseks.

Miks siis ikkagi viljeldakse lapse arengut ja loovust toetavaid pedagoogilisi metoodikaid meil nii vähe? Ning miks kutsutakse neidki väheseid õppevorme alternatiivseteks?

Ehkki ülejäänud maailmas on nad oma eluõigust tõestanud, peavad Eestis need metoodikad ikka veel vaeslapse osaga leppima ning pikaajalistest kogemustest ja headest tulemustest hoolimata oma olemasolu õigustama.

Eesti haridussüsteem, mis liigub justkui ainult ühest reformist teise, vaevleb üha uute haigustunnuste käes. Kui koolis peaks olema keskmes õpilase areng, siis sama peaks kehtima ka hariduselu puudutavate muudatuste kohta.

Ometi on teada, et paljudes koolides on põhirõhk endiselt ainete õpetamisel ja hinnete panemisel ning hariduselu ümberkorraldused lähtuvad hoonetest ja nendega seotud kuludest, mitte õpilastest.

Tõbine haridussüsteem

Millised üldse on õpilaste ja vanemate võimalused praegusel haridusmaastikul? Meie põhiseaduse paragrahvi 37 lõike 3 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Selle aluseks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kus seisab:

"Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus."

Meie õiguskantsler, kes on sama teemaga tegelnud, kirjutab, et tegu on lisatingimusteta õigusega. Konventsioon ei näe ette erandeid, mille puhul võiks kedagi haridusest ilma jätta.

Lisaks on õiguskantsler kirjutanud, et põhiseaduse paragrahvis 37 kasutatud sõna "otsustav" ei tähenda seda, et vanematel oleks laste hariduse üle otsustamisel ainuõigus.

Seadus näeb ette õppimise kohustuse, mistõttu ei saa vanemad otsustada, et lastele haridust üldse ei anta. Samas peab vanematel olema suurem õigus oma lastele antava hariduse osas arvamust avaldada.

Tegelikkuses on asi keerulisem ning õigus valida sarnaneb sattumisega ühesuunalisele kiirteele - tean seda oma kogemusest. Miskipärast on nii, et kõik tavakooli omast erineval pedagoogikal põhinevad koolid on erakoolid. Ja erakooliseadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse erakooli kaasrahastada.

Jutt käib siin kohamaksust, mitte õppemaksust, mis nagunii tuleb vanemal endal tasuda. Otsus erakoole rahastada sõltub ühepalju nii kohaliku omavalitsusjuhi suvast kui rahaliste vahendite olemasolust.

Me oleme häiritud, kui meie organism ei tunne end hästi, nahk sügeleb ja seedimine on korrast ära. Rahvatarkus ütleb - sa oled see, mida sööd. Sama kehtib ka haridusmaastiku kohta.

Kui eelistame arendada hariduslikku suurtootmist ja lähtume põhimõttest "toodame odavalt ja palju", siis ei saagi kvaliteedi ootamisest rääkida.

Aga kui hariduspõllul töötades arvestada mahepedagoogika põhimõtteid, võiks ühiskond peatselt rääkida suuremast sisemisest tasakaalust ja kvalitatiivsest arenguhüppest. Või äkki ma eksin ja on olemas mingi muu tee meie hariduse väetamiseks?

 

Allikas: Maaleht

Märksõnad

Priit Sibul, IRL

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing