Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Aeg oleks „pardindus” lõpetada

25.05.2010 | Ene Ergma | Valimised

Pole saladus, et riigikogu koalitsioonierakonnad on viimase poole aasta jooksul arutanud üsna põhjalikult meie praegust valimiskorraldust.

Lähtutud on peamiselt eeldusest, et valimised toimuvad liiga sageli ja nende toimumise eel kiputakse tegema tasakaalutuid otsuseid ja liiga suuri kulutusi (Rain Rosimannus, EPL 28.01). Kui aga viia näiteks riigikogu- ja kohalikud valimised ühele päevale, siis saaksid riiklikud huvid ehk paremini kaitstud, kuid kohalik poliitika jääks praegusestki rohkem tagaplaanile.

Ilmselt pole eriti palju neid, kes veel mäletavad, et aasta tagasi valiti Edgar Savisaar Euroopa Parlamendi saadikuks või et siinkirjutaja kandideeris kinnise nimekirja 12 kohalt samuti Euroopa Parlamenti, kuid ei osutunud valituks, sest kinnine nimekiri seda kuidagi ei võimalda. Savisaar loobus mandaadist ja vabariigi valimiskomisjon otsustas, et parlamenti läheb tema abikaasa Vilja Savisaar. Ka see kipub ununema, et pärast kohalikke valimisi möödunud sügisel loobus Vilja Savisaar omakorda kohast Tallinna linnavolikogus ja Ergma Tartu linnavolikogus. Edgar ja Vilja olid mullu peibutuspardid ühe korra, Ene kaks korda.

Loobud „pardist" - kaotad

Indrek Tarand kasutas „pardimotiivi" Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias osavalt ära kui rumaluse, mille genereerisid eelmise riigikogu kolm valitsuserakonda otsusega, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad kinniste parteis järjestatud nimekirjade järgi. Loomulikult selline lähenemine inimestele ei meeldinud, sest rikuti traditsiooni, et valimisnimekirjad on valimistel avatud ning (üleriigilised partei nimekirjad välja arvata) igal kandidaadil on sõltumata tema asetusest õigus saada ringkonnas kas isiku- või ringkonnamandaat. Soov mitte anda oma häält erakonna esikandidaadile viis selleni, et leidlik inimene sai suure häälesaagi.

Peibutuspartide saaga jätkus kohalikel valimistel dramaatilises ulatuses: valimistel osales 100 riigikogu, Euroopa Parlamendi ja valitsuse liiget. Kokku anti neile 94 438 häält, 14,3 protsenti kõigist häältest. Sajast ainult üks riigikogu liige (Aadu Must) täitis ootused ja lahkus Tartu volikokku.

Peibutuspartide tekkepõhjus on erakondade soov valimised võita. Loobumine tähendaks enda erakonnale teistest karmimate reeglite rakendamist ja annaks eelise konkurendile. Kui enamik erakondi püüaks kokku leppida ja loobuda, siis suureneks kiusatus peibutusparte üles seada hüppeliselt, sest nende kasutegur kasvaks seda suuremaks. Erakonnad ise sellest spiraalist väljuda ei suuda, üks võimalus on muuta seadust ja kaotada peibutiste kasutamise võimalus.

Arvan, et võiksime Eestis üle minna sellisele mudelile: kandideerinu peabki valituks osutudes asuma tööle vastavalt kas riigikogus või kohaliku omavalitsuse volikogus. Pean praktiliseks kirjutada seadusesse, et valituks osutudes algab automaatselt uue volikogu või riigikogu liikme mandaat ning lõpeb eelmine valimistel saadud mandaat. Euroopa Parlamendi saadikutel tuleks järgmistel riigikogu valimistel kandideerides arvestada Euroopa Parlamendi kohast loobumisega.

Selle sammu mõju saab selgeks, kui tuleme tagasi nende inimeste nimekirja juurde, kes valiti mullu Euroopa Parlamenti: Edgar Savisaar ja Siiri Oviir (KE), Kristiina Ojuland (RE), Tunne Kelam (IRL), Ivari Padar (SDE) ja Indrek Tarand. Kuidas oleksid muutunud kohalike valimiste tulemused, kui Edgar Savisaar oleks läinud europarlamenti ega oleks seetõttu koos Oviiri ja Ojulandiga osalenud kohalikel valimistel? Võib oletada, et Keskerakonna häälesaak oleks võinud olla teine, eriti Tallinnas, sest selle erakonna tipp (38 974 häälega) on oma erakonnas kõikidest teistest pea jagu üle. Riigikogu valimistel kandideerivad omakorda suuremate linnade juhid (volikogu esimees, linnapea, aselinnapead), kes ei mõtlegi tulla tööle parlamenti ja toovad oma erakondadele ainult hääli.

Pean Lätit selles mõttes Eestist paremaks. Läti kohaliku omavalitsuse valimise seadus ütleb, et vabariigi president, seimi ja valitsuse liikmed, kohtunikud, riigikontrolörid ja riigikontrolli liikmed ning sõjaväelased võivad küll kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerida, kuid valituks osutumise puhul kaotavad nad eelmise ametikoha. Euroopa Parlamendi liikmete kohta sätestab sama paragrahvi kolmas säte, et parlamendi liige, kes soovib kandideerida Läti kohaliku omavalitsuse volikogusse, peab esitama avalduse oma kohast loobumiseks ning esitama selle kohta tõendi kuu aja jooksul alates volikogu kandidaadiks registreerimisest. Juhul kui vastavat tõendit ei esitata, kustutatakse kandidaat nimekirjast.

Loomulikult ei paku ma sellist varianti järgmisteks riigikogu valimisteks, sest aega muutuse tegemiseks on jäänud vähe. Kuid miks mitte järgmisteks kohalikeks, europarlamendi ja siis riigikogu valimisteks? Aeg oleks poliitikas „pardindus" lõpetada.

Samal teemal:

Rain Rosimannus: „Lõpp lõputule kampaaniale", EPL 28.01

 

Allikas: Eesti Päevaleht

Märksõnad

Ene Ergma, IRL, valimised, peibutus

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing