Ebakindel rahvuslus hävitab riiklikku stabiilsust
15.05.2010 | Andres Herkel | Riik, Elu, Ajalugu
Ajalugu tuleks mäletada kaugemale kui Teine maailmasõda, soovitab Andres Herkel (IRL). Just rahvusriik loob kõige suurema tõenäosusega eeldused demokraatlikuks valitsemiskorraks, sest olles ühest rahvusest, oleme me justkui üks pere ja ühesugused õigused on elementaarne ootus.
Viis aastat tagasi avaldas «Sirp» (26.08. 2005) Marek Tamme juhitud vestlusringi kahe teadlasega, kelle huvikeskmes on rahvused ja rahvuslus. Tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch on rahvuslike liikumiste ja rahvuste kujunemise uurija. Ungari-Briti politoloog ja Euroopa Parlamendi liige György Schöpflin uurib rahvuslust politoloogina. Talle kuulub tees, et uusaegne rahvusriik on demokraatia peamine ja kõige tõhusam tagatis. Tõsi, sellesisuline väide oli juba John Stuart Millil.
Kummalisel moel alustasid mõlemad mehed mõttearendusi rahvusluse mõiste mahategemisest. Hrochi meelest on see halb mõiste, sest isegi teadlased mõistavad seda igaüks isemoodi või ei mõista üldse. Schöpflin läks märksa kaugemale, öeldes: «Keegi ei tõuse tänapäeval püsti ega ütle, et ma olen rahvuslane. See oleks midagi sarnast, nagu tunnistada, et ma olen massimõrvar, võimalik, et isegi hullem.» Schöpflini terav osutus rahvusluse mõiste poliitilisele ebakorrektsusele on Teise maailmasõja pärandiga seotud. Kui eesti keeles on «rahvuslus» veel pigem positiivse tähendusväljaga sõna, ega tähenda tingimata marurahvuslust, siis neis keeltes, kus rahvuslus on «natsionalism» (nationalism(e), Nationalismus) seguneb see väga kergelt «natsismi» mõistega.
Väikerahva positsioon, mida Schöpflin oma kirjutistes ikka sümpaatiaga esile toob, on sellisel semantilisel väljal õige habras. Eestlase kultuurikood ütleb, et olles hulgalt väike, peame vaimult suured olema. See nõuab mitmes vallas aktiivset enesekaitset ehk teadlikku rahvuslust. Keelekaitset vajame me sama palju kui erinevaid riigikaitse võimekusi. Samuti vajame positiivset rahvusmüüti ja ühtesiduvaid sümboleid. Okupatsiooniga katkenut on nüüd, XXI sajandi algul palju raskem uuesti luua - seda näitab kasvõi Vabadussõja võidusamba ümber toimunu. Ja kõige tipuks öeldakse meile, et rahvuslane ei võivatki olla, sest see on halb või paremal juhul moest läinud.
Mina väidan, et nii taasiseseisvumise käigus kui ka pärast seda on Eesti arengule kaasa aidanud aktiivne ja tasakaalukas rahvuslus. Seejuures kopeeriti teadlikult rahvusluse esimest ajaloolist lainet, millest kõnelevad mõisted nagu «uus ärkamisaeg» või «öölaulupeod». Uued rahvaliikumised lõid hästi toimivaid sotsiaalseid võrgustikke alates muinsuskaitseliikumisest ja lõpetades erinevatest poliitilistest initsiatiividest võrsunud parteidega. Ei siis ega hiljem ole tekkinud tugevaid äärmusliikumisi.
Meie mõõdukas rahvuskonservatism on taganud suhtelise stabiilsuse ja sotsiaalse sidususe. Tõsi, ohumärke on Eesti arengus olnud ja neid on ka praegu. Venekeelse elanikkonna probleemid on lahendatud silmapaistva leplikkusega, kui arvestada, millist ohtu nõukogude ajal kannustatud sisseränne endas tegelikult kätkes. Samas toimib Venemaalt lähtuv agressiivne infoväli meie vastu, tõrjudes eestimeelse vaatepunkti viimist inimesteni.
Tõesti, rahvusluse mõiste on ähmane või ähmastatud. Päevapoliitikas seostub see kitsalt keele-, kodakondsus- ja kultuuripoliitikaga, mitte näiteks eelarvedistsipliiniga. Praegu kasutavad rahvusluse mõistet enesemääratlemiseks pigem nišiparteid, aga pikas vaates ei tohi rahvuslus nišši jääda. Kuni Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse saavutamiseni oli meie poliitika keelepruugis rohkem esil «rahvuslike huvide» mõiste, kuid nüüd on seegi unarusse jäänud. Kummati aitab just rahvuslike huvide määratlemine kaasa pikaajaliste sihtide kavandamisele. Samuti on see mõiste käibele läinud neutraalsema tähendusega kui puhas rahvuslus.
Rahvusluse rehabiliteerimine on globaalne väljakutse. Siin ei tule tagasi põrkuda eelarvamuste tulva ees, vaid lasta kõnelda faktidel. Ajalugu on ses osas parem liitlane kui politoloogia, päevapoliitikast rääkimata ning ajalugu peab nägema ja mäletama kaugemale kui Teine maailmasõda. Hroch näitab, et rahvaste ärkamine kutsus ellu demokraatial põhinevad riigid. Jah, see ei õnnestunud alati, kuid tegelikult on just rahvusliku idee levikuga kaasnev suhtlusvõrgustik ja arusaam rahvuse koosseisu kuuluvate inimeste võrdsest kaasarääkimisõigusest alus, mis lõi demokraatia jaoks pinnase. Totalitaarsed riigid nagu Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liit ei olnud suunatud mitte rahvuslusele, vaid rahvaste hävitamisele.
Nõukogude Liidu lagunemine paljastas rahvuste rolli alahindajate naiivsuse. Eksisid need, kes uskusid, et Gorbatšovi perestroika laotab oma viljastavad demokraatiakiired Moskvast ühtlaselt üle kogu Nõukogudemaa. Rahvuslusest kantud pöördumatud muutused algasid hoopis rahvusvabariikides ja see tähendas Nõukogude impeeriumi lagunemist. Oma küündimatust näitas lääne sovetoloogia. Alahinnati rahvusküsimust ning ülehinnati keskvõimu suutlikkust viia läbi küll demokratiseerimine, kuid samas olukord liiduvabariikides siiski kontrolli all hoida.
Tavaline Kremli-keskne vaatepunkt süüdistab endiste liiduvabariikide hädades enesekeskset natsionalismi ja püüdu Venemaa stabiliseeriva tiiva alt lahku lüüa. Kui natsionalismi ja separatismi ei oleks, siis oleks kõigil tore. Tšetšeenia eksis, Gruusia eksis ja Kremli viibutav sõrm lehvib kõigi võimalike eksijate suunas. Kremli meetod on jagada ja valitseda, toetada naaberriikides sobivaid ja tasalülitada ebasobivaid arenguid. Selleks on kõigi vahenditega takistatud tõhusate rahvusriikide teket. See on pika vinnaga tegevus, sest mõnedki pärssivad vaenuseemned pandi idanema juba stalinliku rahvuspoliitika ja sellele järgnenud venestamisega. Kuid mitte ainult Moskva käsi pole kõiges süüdi. Kohalike liidrite tulipäisus ja vastasseisule ehitatud rahvusmüüdid on andnud demokraatiate untsuminekuks kaaluka panuse.
Kaukaasia on etniliste konfliktide umbsõlm. Aserbaidžaanid ja armeenlased vaenutsevad Mägi-Karabahhia pärast ning Gruusial on probleemid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Venemaa provokatsioonid ja sõjaline sekkumine võtsid Gruusialt ka võimaluse seal häid lahendusi välja töötada. Laiemalt pole teadvustatud lesgide ja talõššide võimalikke separatismitaotlusi Aserbaidžaanis. Nendegi potentsiaalne toetaja on Venemaa. Jälle tekib küsimus, kas kõiges on süüdi rahvuslus kui selline või on häda pigem selles, et rahvuslus on haavatud ja ebaküps. Kompromissid puuduvad ja lahendusteed on kinni. Räägitakse külmutatud konfliktidest, aga tegelikult on külmutatud konfliktide lahendamine. Vene impeerium kasutas Kaukaasia rahvuskonflikte enda huvides juba XIX sajandi algul, kui grusiin Pavel Tsitsianov (Tsitsišvili) tsaarivalitsuse käsilasena Aserbaidžaani khaaniriike alla surus ja kindral Jermolov Põhja-Kaukaasias Vene ülemvõimu kehtestas.
Ukrainat ja Valgevenet seob Venemaaga slaavi vendlus. Iseolemise ja kokkukuulumise dominandid on geograafiliselt piiritletavad. Nad kõiguvad Lääne-Ukraina rahvuslusest Krimmi ja Donetski ümbruse venemeelsuseni ning valgevene keele oskamisest Poola piiri lähedases Hrodnas (Grodnos) kuni selle oskuse puudumiseni Venemaaga piirnevatel aladel. Vaatamata poliitilise arengu erinevustele on Valgevene ja Ukraina puhul tegemist suuresti sama probleemiga - see on nõrk ning lõhestunud rahvuslus. Ukrainas sisekonflikti tuntakse jaotumisena parem- ja vasakkalda Ukrainaks - see on Dnepri jõe järgi. Lõhestunud Ukraina ei suuda ühemõtteliselt Läänele orienteeruda, aga ta ei jää ka Venemaa satelliidiks. Valgevene olukord on palju hullem ja ma näen diktaator Lukašenka esiletõusu põhjust taas nõrgas rahvusluses. Lääne abiandjad ei saa sellest sageli aru. Nii eelistas tsensuurivaba välisraadio teha saateid vene keeles, sest see on kõigile mõistetav. Paraku alahinnati nii valgevene keele kui ka rahvusluse osa demokraatia edendamisel.
Moldovas tekitati külmutatud konflikt Transnistriaga ning edaspidi jäi rahvuslaste partei valimistel krooniliselt kommunistidele alla. Lõpuks läksid rahvuslased kommunistidega koostööle, kaotades igasuguse toetuse. Kuid see lõi võimaluse uute parteide esiletõusuks. Moldaavlased on tegelikult rumeenlased ja pärast Euroopa Liitu pääsemist on Rumeenia huvi Moldova saatuse vastu elavnenud. See annab Euroopa tagakolkaks taandunud Moldovale pisut lootust.
Eesti, Läti ja Leedu on endise Nõukogude Liidu alla heidetud maadest ainsad, kus rahvuslust ja rahvusriigi taastamist saatis arvestatav edu. Ilmselt nähti seda võimalust ette ja selleks muudeti Eesti ja Läti rahvastiku koosseisu ulatusliku sisserändega. Riik, kus põhirahvastiku osakaal jääb alla 70 protsendi, kätkeb endas paratamatult ebastabiilsuse tegurit. Kui vähemuse emamaa kasutab ulatuslikke ressursse vastalise kihutustöö tegemiseks, siis on olukord seda hapram. Selle kiuste oleme me suutnud täita demokraatia kvaliteedistandardid nii Euroopa Liidu kui NATO kriteeriume silmas pidades.
Rahvusriigi fenomen seisneb selles, et ta loob kõige suurema tõenäosusega demokraatliku valitsemiskorra. Me oleme üks pere, järelikult meil on võrdsed õigused. Tagades põhirahva säilimiseks ja arenguks vajalikud tingimused, tagab demokraatlik rahvusriik tegelikult ka kõigi teiste õiguse olla samasse ühiskonda integreeritud ja teostada oma kultuurilisi püüdlusi. Kui põhirahva õigused on ohus, siis on sellega hävitatud ka igasugune stabiilsus ühiskonnas.
Siinne ülevaade paneb rahvusriigi ja demokraatia vahele võrdusmärgi. Neis endise Nõukogude Liidu vabariikides, kus demokraatiaga on lood kehvad, võib kohe diagnoosida probleeme ka võimes ja võimaluses rahvusriiki ehitada. Nurimõjusid võib otsida ka rahvusluse narratiivist kui sellisest. Kui eestlasele on loodetavasti omane Jakob Hurda üleskutse saada vaimult suureks arvulise väiksuse kiuste, siis paljude hädas olevate rahvaste enesekohased narratiivid on kas nõrgad, hajusad või konfliktselt agressiivsed.
Siinsest vaatlusest jäid välja Kesk-Aasia rahvad ning Vene Föderatsiooni subjektid - tšetšeenid, tatarlased, baškiirid, kõik Venemaa soomeugrilased jne. Eraldi analüüsi eeldaks Venemaa tervikuna - miks pole seal demokraatiat ega rahvaste õigusi ega ka elutervet vene rahvuslust. Rahvusluse ehk natsionalismi mõistet kasutatakse Venemaal valdavalt negatiivses tähenduses, see on a priori marurahvuslus. Samas on au sees Venemaa imperiaalne ambitsioon.
Kindlasti on põhjust analüüsida ka erinevaid halbu näiteid. Hroch on südant valutanud ka agressiivse rahvusluse põhjuste pärast. See «kasvulava» sisaldab soovi süüdistada teist rahvast majandusliku olukorra armetuses, säilitada rahvusloosungi kattevarjus vana ladviku populaarsus ja anda tulipeadele lihtne ettekääne rahvuse nimel sõdida ja surra. Sellise agressiiv-rahvusluse nahka läks endine Jugoslaavia. Paraku viib halbade näidete üldistamine pahatihti rahvusluse mahategemisele, selle asemel, et anda mõistele inimesi positiivselt mobiliseeriv sisu.
Raske on loota edu seal, kus rahvusluse mõiste ise on hägus ja ebakindel ning negatiivse tähendusväljaga kaetud. Sel juhul kas häbenetakse rahvuslust (järelikult iseennast) või leiab rahvuslik tung agressiivse väljundi. Kordan veel kord: rahvusluse mõiste rehabiliteerimine on globaalne väljakutse.
Allikas: Postimees
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6