Euro tuleb – mis edasi?

17.05.2010 | Mart Laar | Riik, Rahandus, Majandus, Euroopa

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Euro tuleb – mis edasi?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing