Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Kust elekter tulema hakkab

12.05.2010 | Margus Tsahkna | Elu

Valitsus tegi eelmise aasta novembris põhimõttelise otsuse laiendada Eesti Energia aktsiakapitali. Kumba kahest sõelale jäänud võimalusest selleks kasutatakse, on kavas otsustada sel nädalal.

Järgnevas selgitan, miks sellise otsuseni jõuti. Kõik teavad, kust meie tarbitav elekter praegu tuleb. See, kust tuleb elekter aga edaspidi ja miks Eesti Energia just praegu peab tegema suuri investeeringuid, ei ole ehk kõigile selge.

Tänane, eilne või homne rikkus?

Üsna levinud on käsitlus, et põlevkivi, mille jõul elektrijaamad töötavad, on meie rahvuslik rikkus. Sellega nõustudes on siiski tähtis mõista, milline on asjade tegelik seis ja milliseks see kujuneks asjadel isevoolu teed minna lastes. Töötavad elektrijaamad on kahtlemata väärt asjad.

Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektrienergia tootmisvõimsust. Eestis seda on, kuid meiegi positsioon on kaugel sellest, et võiksime elektrijaamade otsas istudes kivikuningat mängida. Meil on kohustus sulgeda 2016. aastaks keskkonnanõuetele mittevastavad katlad Narva elektrijaamades, mis moodustavad ligi 70 protsenti meie elektri tootmisvõimsustest.

Selleks, et nii ei läheks, tuleb investeerida nii katelde keskkonnanõuetele vastavaks muutmisse kui elektriplokkide ehitusse, sest vanade eluiga hakkab nii või teisiti ümber saama. Elektrijaama ehitus nõuab aega, nii et otsustamist ei ole võimalik energiajulgeoleku ega varustuskindlusega riskimata kaugemale lükata.

Põlevkivi on Eestile tõepoolest väärt ressurss. Kõrge naftahinna puhul on põlevkivist õli tootmine tasuvam kui sellest elektri tootmine. Et kodumaisel maavaral põhinev energeetika on meie elektrivarustuse tagaja ja nafta hind väga muutlik, ei ole kavas üleöö põlevkivielektrist loobuda ja vaid õlitootmisele keskenduda.

Ent õlitootmise potentsiaal on nii suur, et tuleb proovida seda ära kasutada, seetõttu on Eesti Energia juba pannud nurgakivi esimesele nüüdisaegsele õlitehasele. Kui selle käivitamine on edukas ja nafta hind soosib edasisi investeeringuid, on kavas ehitada veel kaks samasugust õlitootmisseadet ning järeltöötlustehas, mis võimaldaks valmistada praegusest 70 protsenti kõrgemat hinda väärt toodangut.

Kokku suudaks see kompleks toota sünteetilist toornaftat koguses, mis võrdub Eesti aastase vedelkütuse tarbimise mahuga.

Investeeringute maksumus ja mõjud

Kui palju lähevad need investeeringud maksma? Tegemist on tõepoolest suurte summadega: Eesti Energia järgneva kümne aasta investeeringud küünivad 67 miljardi kroonini. Sellest ligi 20 miljardit krooni kulub kahe põlevkiviploki rajamisele, katelde keskkonnanõuetele vastavaks muutmisele ja taastuvenergia investeeringutele.

Investeeringud õlitootmisse on samas suurusjärgus, vaid õige pisut väiksemad. Ülejäänud osa moodustavad investeeringud jaotusvõrku, sealhulgas elektrinäitude kauglugemise süsteemi ja põlevkivi kaevandamisse.

Tähelepanelik lugeja märkab, et tuumajaama rajamiseks kuluvaid summasid nende investeeringute hulgas veel ei ole. Miks?

Tuumajaama rajamine nõuab põhjalikku ettevalmistust nii äriplaani kui regulatsioonide ja järelevalve suhtes. Samuti peab hästi läbi töötatud olema keskkonna ja ohutusega seotu. Üksnes otsusega, et hakkame pihta, ei ole paraku palju peale hakata. Lähiaastatel tuleb seega teha palju eeltööd, et jõuda punkti, kus reaalselt on võimalik otsustada tuumajaama rajamise üle.

Toon välja mõne olulisematest mõjudest, mis kavandatud investeeringutega kaasnevad. Esiteks vajame neid energiajulgeoleku tagamiseks. Siin on kasu meie elektrituru lõimimisest Põhjamaade omaga, kuid samuti vajame kindlust, et edaspidigi suudavad Eesti pinnal asuvad elektrijaamad meie riigi elektrivajaduse katta.

Põhjamaadega ühenduse parandamisele aitab kaasa Estlink 2 merekaabli rajamine. Elektrijaamade puhul tuleb aga tõdeda, et suutmatus lähiaastatel energeetikasse investeerida tooks kaasa Eesti energiajulgeoleku vähenemise ja sõltuvusse sattumise muude riikide toodetavast elektrist, seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest peaks rajama Kaliningradi tuumajaama.

Teiseks loovad investeeringud Eesti energiasektorisse arvestataval hulgal töökohti. Investeeringute perioodiks tekib juurde vähemalt 3000 ametikohta, valmimise järel annavad uued jaamad-tehased otseselt tööd 800 inimesele ja aitavad säilitada töökohti näiteks kaevandustes.

Eesti riigile makstakse nende investeeringute tegemisel makse üle kolme miljardi krooni ning kaupa ja teenuseid ostetakse Eestis umbkaudu 15 miljardi krooni eest. Kolmandaks tõstab põlevkivi väärtustamine Eesti ekspordipotentsiaali ja asendab importi.

Elektri hinnast

Kuidas mõjutavad investeeringud elektri hinda? Ühest küljest on selge, et suured investeeringud elektritootmisse peavad kuidagi kajastuma hinnas. Teisalt tuleb mõista, et võimalust midagi investeerimata elektrit edasi toota ei ole.

Nõukogudeaegsed jaamad vajavad asendamist ja kui seda ei tehta, sõltume täielikult elektri impordist ja peame lootma, et naabritel seda igal ajal küllaldaselt üle jääb. Investeeringute maht ja elektri hind ei ole edaspidi siiski jäigas seoses nagu reguleeritud hindade puhul. Nimelt on Euroopa Liidus elekter vabaturukaup ja nii hakkab see 2013. aastast täies mahus olema Eestiski.

Suurtarbijad läksid vabaturule juba aprillis. Vabaturul muutub elektri hind nõudlusest ja muudest teguritest tingituna sageli. Loomulikult säilib võimalus sõlmida elektrimüüjaga kindla hinnaga kokkulepe pikemaks perioodiks. Elektri hind käitub mõnel perioodil nagu kilepiima hind majanduskriisi ajal: see võib olla madalam, kui mõnel tootjal kulub selle tootmiseks.

Kust saada kapital?

Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus investeeringuid ei saa rahastada vaid Eesti Energia jooksvate tulude arvel. Samuti ei ole võimalik, et ettevõte kogu tarviliku summa laenaks, sest laenukoormus ületaks sel juhul määra, millest alates laenuandjad pole nõus mõistliku intressiga laene pakkuma. Eesti Energia vajab seega meie riigi energeetikale ja majandusarengule oluliste investeeringute tegemiseks lisaaktsiakapitali.

Valitsus otsustas novembris töötada edasi kahe variandiga selle leidmiseks. Majandusministrile tehti ülesandeks valmistada ette aktsiakapitali laiendamine avaliku pakkumise teel, mille tulemusena Eesti Energia saaks lisakapitali suurelt hulgalt Eesti ja välismaistelt investoritelt.

Usun, et paljud Eesti inimesed kasutaksid hea meelega võimalust sellesse ettevõttesse investeerida. Eesti Energia enamusaktsionäriks jääb selgi puhul endiselt riik ja ühtegi strateegilise kaaluga otsust ei saaks teha riigi heakskiiduta.

Teine variant on, et aktsiakapitali lisab riik ise. On kaks põhjust, miks see minu eelistus ei ole.

Esimene põhjus on majanduspoliitilist laadi ja üsna põhimõtteline: turumajanduse pooldajana ei pea ma põhjendatuks riigi investeeringuid vabale konkurentsile avatud valdkondadesse, mida õli- ja elektritootmine on.

Teine põhjus on selles, et riik peaks selleks investeeringuks võtma laenu. Teadagi on laenuga investeerimine riskantsem kui enda vaba raha paigutamine.

Kolmanda sellistes olukordades kaalutava väljavaate - strateegilise investori kaasamine - on nii teema läbi töötanud komisjon kui valitsus kõrvale jätnud.

Esiteks on raske, kui mitte võimatu leida põlevkivienergeetika valdkonnas investorit, kelle oskusteave sel alal ületaks Eesti Energia oma.

Teine probleem on see, et strateegiline investor soovib üldjuhul enamusosalust. Eesti Energia peab jääma riigi kontrolli alla.

Lõpuks on veel üks võimalus: me ei võta neid investeeringuid ette. Edasilükkamine tähendaks sisuliselt sedasama. See on lihtsaim, ent ühtlasi halvim valik ja ma usun, et valitsus seda teed ei lähe.

 

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Margus Tsahkna, IRL

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing