Mart Laar post festum
03.05.2010 | Peeter Olesk | Elu
Sügissuvel 1992 võis Mart Laar teada küll oma sõpru, mitte aga vaenlasi. Ta ei tundnud ka kõiki kolleege ega asjaajamistki. Teda oli õpetatud ajaloolaseks selles vaimus, mida esindasid tänases mõttes PhD Rudolf Põldmäe (1908-1988) ja professor Sulev Vahtre (1926-2007) ning mille sisuks oli rahvuslus konkreetsest teemast sõltumatult.
Riigivalitsemist sai Mart Laar õppida hoopiski professor Helmut Piirimäe (1930) peatükkidest üldajaloo kursuses ja tema uurimustest Rootsi riigimajanduse kohta. Oleviku riigiasjanduses oli Mart Laar suuresti iseõppija.
Usalduse võitmisest
Isamaa ja Res Publica Liidu kui erakonna ning tema parlamendifraktsiooni esimehena kuulub äsja 50-seks saanud Mart Laari argipäeva NATO tippkohtumine Tallinnas. Niisuguseid kohtumisi viiakse läbi külakorda, ent on vaieldamatu, et NATO vastavale uusliikmele tähendab selline üritus selget tunnustust. Koguni mitmekordset. Esiteks tunnustatakse nõnda kurssi, mille üheks mahamärkijaks aastal 1992 oli just Mart Laar ja see seisnes integreerumises NATO-ga üleni ehk meie täisliikmelisuses.
Kuulumine NATO-sse ei ole preemia, vaid on üheks julgeolekugarantiiks ka väljaspool Euroopat (Iraak ja Afganistan asuvad teatavasti Kesk-Idas). Meie omapoolseks saavutuseks sel rindel oli, et aastail 1992-1994 Eesti ei muutunud teiseks Balkaniks.
Teiseks: kui seekordsel kohtumisel Tallinnas pöörati eraldi tähelepanu küberkaitsele, siis nõnda tunnustatakse omakorda tiigrihüpet algusega 1995. Esimest korda hakkas tiiger hüppama Eestis umbes tollal, kui Mart Laar oli veel rinnalaps. 1960. aastate algul muutus automaatika tehnoloogiliste protsesside juhtimisel juba argipäevaseks ja uue kaadri kasvatamiseks loodi matemaatika-füüsika eriklassid Tallinnasse, Tartu ja Nõkku ning mujale.
Teisest hüppest võime rääkida vahemikus 1960. aastate lõpp - 1970. aastate keskpaik, mil matemaatika sai omaseks ka ajaloos ning lingvistikas. Käesoleval ajal näeme tiigrit hüppamas neljandat korda. Selle taset ja ebakindlust illustreerib kõige nähtavamalt vahest digitaalne retsept - hästi mõeldud, kuid rutakalt kehtestatud virtuaalne ravimisedel.
Veider oleks mõelda Mart Laarist nostalgiliselt, liiati, kui ta pole jäänud pealtvaatajaks. Ehkki ta on ajaloolane, on ta harjunud mõtlema ettepoole. Kuid võib-olla just seepärast vajabki ta hingerevisjoni põhjalikumalt kui tavaline ohvitser. Üks tulepunkte on siin erastamise ja riigistamise vahekord nii nüüdse vabariigi algul kui ka praegu.
Oli omal ajal muinasjutuline arvata, nagu oleks iseseisvus nii tugev poliitiline kategooria, et sellega võrreldes on küsimus, kas riik peab olema paks või peenike, kõrvaline. Muidugi ei pööra me ajalugu enam tagasi, aga oli viga toona ja jääb veaks praegugi, et meie erakonnad, IRL kaasa arvatud, pole olnud suutelised ei oma programmides ega ideoloogias lahti seletama, mis on riik säärase tavakodaniku jaoks, kelle peamiseks sissetulekuallikaks on kas suhteliselt madal palk või pension või mitmesugused toetused.
Teine tulepunkt on tööpuudus. Mitte töötute arv kui mingi %, vaid ilmajäämine niisugusest tööst, mida sa tõeliselt oskad. Väga raske on tõestada järgmist, ent tunde järgi võiksin küll kinnitada, nagu oleks tööga mittetoimetulek vallandamise põhjuste hulgas märksa tagapoolsem võrreldes sellega, et nägu ei meeldi. IRL on võtnud tööpuuduse käsile - kuid miks alles nüüd, mil see on propagandistlikult kasulikum?
Regionaalpoliitika kui lõhkilöödud pann
"Ole kus oled" ütleb Viivi Luige luuletuskogu (1971) pealkiri. Regionaalpoliitikat nõnda teha ei saa, sest pole sugugi kama kaks, kui kaugel asuvad sinust elutähtsad asutused. Kui Tartu kesklinna Küüni tänava nurgale tuuakse kõigest üks eksemplar Eesti Ekspressi, siis on enam kui tõenäoline, et mul tuleb asuda rahvamatkale. Seejuures on leheputka võrreldamatult marginaalsem kui digiretseptikeskusega ühendatud apteek, kus võib juhtuda, et vastavat ravimit tuleb alles tellida.
Mis on IRL-i regionaalpoliitika alus? Mõnikord tahaks öelda, et selleks on äraootamine. Seegi võib olla elutark, aga kui vihma valab nagu oavarrest, kas sul siis ooteputkal on katus pea kohal? Sõitku Juhan Parts Tallinnast Tartusse tavalise rongiga ja ta veendub isegi, kuidas putka võib olla veelgi haruldasem kui kiirrong.
Niisiis kingin ma Mart Laarile pigemini ülesandeid või uusi väljakutseid. Erinevalt lilledest need ei närtsi.
Allikas: Meie Maa
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6