Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Intervjuu: HELIR-VALDOR SEEDER: ministrile on oluline isiklik kontakt ettevõtjatega

22.04.2010 | Maarja Pakats | Regionaal, Maaelu

Hiljuti Võrumaal visiidil viibinud põllumajandusministril Helir-Valdor Seedril jätkus kiirest päevakavast hoolimata aega ka LõunaLehega kohtuda. Kohvikus tellis Seeder rohelise tee meega. „Teil on see ikka kohalik mesi?" uuris minister ettekandja käest. Teetassi taga arutles kolmeaastase staažiga minister oma haldusala valupunkte ja tulevikusuundi ning lubas kindlalt, et temast tantsivat-laulvat tõsielusaate tähte ei saa.

Teil täitus just kolm aastat põllumajandusministrina. Millised need kolm aastat on olnud?

Väga erinevad. Kui ma 2007. aastal ametisse tulin, oli viimaste aastakümnete edukaim põllumajandusaasta. Ilmaolud olid väga soodsad, saagid väga head. Samal ajal oli mujal Euroopas paljudes piirkondades ikaldus, mis tähendas, et Eesti põllumehel oli saagi müügihind väga hea. Lisaks käivitusid 2007. aasta lõpus, 2008. aasta alguses Euroopa Liidu selle finantsperioodi uued abimeetmed ja toetused.

Optimistlikule aastale järgnes 2008, mis oli põllumajandussektorile viimase aja üks raskeimaid: ilmad ei soosinud põllumehi, väga palju saaki jäi koristamata põldudele ja kokkuostuhinnad langesid alla. Kaks täiesti vastandlikku aastat.

Minule kui põllumajandusministrile tähendas see loomulikult muret ja probleeme, kõigile neist polnud sugugi kohe kiiret lahendust. Põllumajandus ongi majandusharu, kus tuleb tegutseda pika perspektiiviga. Kõik, kes tahavad siin edukad olla, peavad arvestama, et on aastaid, kus sa lõpetad suure kahjumiga, ja on aastaid, kus saad kasumit. Kasum tuleb siis nii investeerida, et elada üle keerulisemad aastad. See kuldne tõde sai esimese kahe aastaga ainult kinnitust.

Kolmas aasta, 2009, oli juba ülemaailmse kriisi kohale jõudmise aasta, mis lõi täiesti uue taustolukorra nii finantsmajanduslikes aspektides kui ka reaalselt turgudel toimuvas. See oli juba ühiskonda tervikuna haarav majanduskriis.

Mida aasta 2010 majanduskriisi taustal toob? Meedias on kajastatud põllumeeste rasket olukorda. Piimatootjate küsitlusest on selgunud, et ligi veerand neist plaanib viie aasta jooksul tootmise lõpetada. On olukord, kus põllumehed peavad välistoodangu konkurentsis oma kaupade hindu alla laskma. Mis edasi ja kuidas riik saab põllumehi aidata?

2010 on kindlasti kainestumise ja ärkamise aasta. Teadvustus, et majandus ei lähe ainult üles, on jõudnud Eesti ühiskonnas väga selgelt pärale. Kõik on pidanud tegema muudatusi oma hoiakutes: vaatama üle pere ja ettevõtete eelarved, võimalused, minna ümber õppima, leidma uue töö. Ma arvan, et see on uue tsükli algus Eesti jaoks kindlasti.

Põllumajanduse poole pealt - jah, lõpetajad. Kui vaatame, mis toimub Eesti ja Euroopa põllumajanduses tervikuna, siis need protsessid on küllalt sarnased. Tootmine kontsentreerub n-ö klassikalistel põllumajanduslikel aladel. Liha, teravilja, piima ja kartuli tootmisel on suund, et tootjate hulk väheneb, aga see ei tähenda sugugi toodangu vähenemist. Aastate jooksul on näiteks piimalehmade ja piimatootjate arv ikka tunduvalt vähenenud, aga piimatoodang on kasvanud. See tähendab tootmise kontsentreerumist suurematesse üksustesse.

Kas see siis tähendab väiketalude väljasuremist?

Väiksemad ongi oma klassikalise tootmistegevuse väga paljudel juhtudel sunnitud lõpetama ja selle võtavad üle suuremad. Kes on suured ja elujõulised, need on veelgi kasvanud.

Rõhutan, et see toimub klassikalistes tootmisvaldkondades. Mujal Euroopas on täpselt samuti. Kui rääkida konkreetselt piimast, siis Eestis lõpetas 2008.-2009. aastal 30% väiketootjatest piimatootmise, Poolas, Leedus ja Lätis on see protsent veel suurem olnud, enamvähem sama on ta olnud Hispaanias ja Itaalias. Isegi Soomes, kus on Euroopa Liidu kõige suuremad toetused, on lõpetajaid sellel perioodil 27%.

Väiksemad tootjad, peretalud, peavad leidma teistsuguseid väljundeid. Valdavalt peab leidma siin oma nišitooted. Eesti põllumajandus on muutunud palju mitmekesisemaks, kui ta oli kakskümmend aastat tagasi. Kes toodab ravimtaimi, kes on läinud üle mahetootmisele, looduslähedastele ökotoodetele jne. Need vaidlused on vaieldud, et kas Eestis on perspektiivne ainult suurtootmine või peaks olema peretaludele toetuv mudel. Selge on see, et Eestis ongi kõige mõistlikum lahendus, kus mõlemad eksisteerivad koos, täiendavad teineteist.

Millised on Kagu-Eesti põllumajanduse tulevikusuunad?

Siin Kagu-Eestis soodustavad loodus ja keskkond iseenesest sellist peretalu tootmisstiili: killustatud kupliline maastik, kus on ka väiksemad maaüksused, kus pole massiivset maapa-randust tehtud ega suuri põlde siledatel aladel. Siia ongi kõige sobilikum väiketootmine, looduslähedane tegevus. See tähendab mahetootmist, käsitööd, turismitalusid, puidu töötlemist (näiteks mööbli tootmine), ravimtaimi. Selles suunas on siin arenetud ja koostööd tehtud.

Kindlasti on väiketootjatele ühistegevust rohkem vaja kui suurtootjatele, et minna turgudele ja suuremate kogustega -siis ollakse ka tugevamal positsioonil hinnaläbirääkimistel. Ollakse võimelised müüma ja turustama suuremaid koguseid.

Astusite läbi ka Võrumaa talupidajate liidu üldkoosolekult ja kohtusite eraldi veel piirkonna mahetootjatega. Milline on põllumeeste ja ministeeriumi koostöö riigi põllumajanduslike suundade ja arengukavade väljatöötamisel?

Ma võin öelda, et mul on kõigepealt väga hea isiklik koostöö väga paljude põllumajandustootjatega, nii suurtootjate kui talunike, väiketootjatega. Seda üle Eesti, sealhulgas ka Võrumaal. Kindlasti on ministrile oluline selline isiklik kontakt ettevõtjatega: sa näed reaalset elu, probleeme, plaane ja muresid. See on mul väga hea.

Põllumajandusministeeriumil on hea side põllumeeste ja tootjate katusorganisatsioonidega. Kõik meetmed, mis ministeeriumis välja töötame, teeme koostöös sektoriga. Meil on põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu, seal saavad kõik oma ettepanekuid teha, arvamusi esitada. Enne kui minister määrusele alla kirjutab, kuulab ta arvamused ära. Ma usun, et meil ei olegi viimastel aastatel väga palju vaja olnud vigu parandada põhjusel, et määrused oleksid eluvõõrad või ei sobi. Oleme saanud enne kokkuleppe või konsensuse, kuidas ühte või teist meedet rakendada. See on toiminud hästi ja ma loodan, et toimib ka tulevikus hästi.

Olete ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et välisinvestoritel on huvi tuua oma raha Eesti põllumajandusse. Kas see kehtib kitsamalt ka Kagu-Eesti kohta?

Jah, huvi Eesti põllumajandusse investeerida on täiesti olemas. On neid, kes soovivad tegeleda põllumajandusliku tootmisega. Nad omandavad põllumajanduslikku maad ja mitte ainult spekuleerimise eesmärgil. On ka neid, kellele meeldib rahulik looduslähedane elulaad ja on hakanud tootma. Näiteks üks saksa proua, kes muretseb ajalooliste Eesti hobusetõugude eest ning tahab neid säilitada ja kasvatada. Ta on siia töötama ja elama asunud väiketootjana.

Suurtootjatest võib tuua näiteks Heleniuse, kes on investeerinud väga suurelt Eestisse ja läinud siit edasi Vene suunas. Toidutööstuse osas on huvi suur, väga paljuski töötab see praegu väliskapitali osal - Valio, Ekseko ja Rakvere näiteks.

Väliskapitali huvi on tulnud sellest, et Eestis pole olnud võimalust investeerida ise. Sisemist raha oma inimestel ei ole olnud. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem suudab ka Eesti inimene ise investeerida. On mitmeid positiivseid näiteid, kus ettevõte on käinud käest kätte ja lõpuks on Eesti omanik ta tagasi ostnud, Põlva Agro näiteks.

Ma loodan, et väliskapitali huvi ka jätkub. Eestis on põllumajandusel potentsiaali palju. Me suudame toota palju rohkem, kui meie siseturg nõuab. Eesti põllumajandus saab areneda siis, kui me leiame eksportturge - nii piima, teravilja kui liha jaoks. Küsimus on, kus on need turud ja millise hinnaga me suudame toota.

Kus need turud siis on?

Majanduskriis on löönud segi pikka aega stabiilselt toiminud turusuhted üle Euroopa ja Eesti põllumehele avanevad uued võimalused. Ida turud on päris hästi avanenud - Venemaa turg on erinevatele Eesti toiduainetele väga avatud. Sinna tootmise ja tarnimise maht on kasvanud. Turg on ka Ukraina ja tulevikus, ma loodan, et Valgevene. Sama on lääne suunas.

Näiteks tõuloomade nõudlus on palju suurem, kui Eesti suudab pakkuda. Seda nii lääne-kui idariikidesse. Uued suured turud on Valgevene ja Türgi, kus oodatakse meie tõuloomi, kui me suudaks ainult kasvatada. Loomakasvatus võtab aega, pole võimalik, et sünnib 20 või 50 vasikat korraga.

Eestil on võimalusi müüa nii piima- kui lihasaadusi väljapoole nii ida kui lääne suunas, aga see eeldab meilt turgude suuremat teadmist ja omavahel suuremat koostööd neile turgudele minnes.

Kas teie arvates peab tänapäeval paika vanarahva ütlus „Põllumees - põline rikas"?

Jah, ajalooliselt on põllumees olnud põline rikas ja põllumehed oleme valdavalt kõik, eesti rahvas, alles olnud. Põllumees, kes oli oma talu peremees, oli rikas, suutis oma lapsi harida.

Tänapäeval on see mitme otsaga asi. Tänu tehnika arengule on põllumehe mõiste palju muutunud, põllumajanduslik tootmine on hoopis tööstuslik tootmine ja osa suurest ärist. Käsitööd ja rasket musta tööd jääb järjest vähemaks - masinad ja tehnoloogia teevad töö ära.

Praegu võib öelda, et põllumees on rikas jah, aga vaid ühe korra elus - siis, kui ta tootmise ära lõpetab, maha müüb. Siis ta näeb, mis vara tal on. Vara, mis talle igapäevaselt rikkust ja raha küll ei toonud, aga ta näeb, et tal on suured maad, hooned ja tehnika. Igapäevaselt, jah, peab ta elama peost suhu ja mõtlema sellele, kuidas ära elada.

Praegu on Euroopas nii, et umbes 30% sissetulekust tuleb põllumehele toetustest ja 70% turult. Eestis on see 20 ja 80. Toetustase on Eestis madalam kui Euroopa vanades riikides.

Hiljutises Postimehe korraldatud küsitluses, kus rahvas hindas ministrite tegevust, selgus, et teid hinnatakse tugevalt usaldusväärseks ja asjatundlikuks, kuid olete kolmandikule vastajatest jäänud silmapaistmatuks. Kuidas seda kommenteerite?

Neid küsitlusi tehakse aegajalt ikka ja neid ei tohiks väga tõsiselt võtta. Kindlasti on nad huvitavad, aga võrreldes erinevate väljaannete ja uuringufirmade omi, siis need on väga erinevad ja lausa vastuolulised.

Aga siin on mitu põhjust. Kõigepealt peab ütlema, et ka ministrite edevusaste on erinev. Mina kindlasti ei ole seda tüüpi isik, kes kipuks väga esinema või meelelahutussaadetes osalema. Iseenesest on poliitikul vaja end näidata. Eestis üks võimalus poliitikuks saada on meelelahutussaadetes osaledes -„Laulud tähtedega" või „Tantsud tähtedega". Meil on väga palju neid, kes olid tundmatud, aga pärast saates osalemist on suured arvamusliidrid ja ajakirjandus pöördubki nende poole. Inimesed on erinevad, aga minule kindlasti ei ole see tee meelepärane. See ei ole minu ampluaa. Ma ei mõista hukka neid, kes käivad, aga selle järgi ei peaks nende kui poliitikute tegevust hindama.

Teine põhjus on meedia enda huvi. Kahjuks ei ole ülemäära suurt huvi spetsiifiliste põllumajanduslike teemade vastu. Olen seda ise tunnetanud. See on võib-olla sellepärast, et põllumajanduspoliitika on üleeuroopaline, mitte liikmesmaa keskne. Eestis tunneb meedia kõige vähem huvi põllumajanduse vastu võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.

Peame ministeeriumis ka tegema rohkem selleks, et anda oma tegevustest teada ja neid huvitavaks teha. Raske on teemat populaarselt müüa. Aasta põllumehe tiitli kajastus ei ole võrreldav näiteks aasta sportlase omaga - teema pole nii atraktiivne ja huvipakkuv kui kultuur või sport. Varasem kogemus ütleb, et põllumajandustemaatikat on võimalik müüa negatiivsete juhtumite kaudu: tollisõjad, viljavargus, Weroli pankrot. Seda teed me pole tahtnud minna. Oleme vältinud skandaale, mis on tähendanud, et meedial pole olnud võimalik teemat üleval hoida. Aga ma olen optimist -selline neutraalne maine põllumajandusel on kindlasti parem kui negatiivne. See on samm edasi.

Eestlane on alles hiljuti olnud maarahvas, aga ta on kohutavalt kiiresti võõrandunud maaelust. Eestlane on palju kaugemal maaelust kui näiteks taanlane, šveitslane või hollandlane. Kummaline küll, aga nii on. Me kardame ja häbeneme sõna „agraarriik". Loomulikult ei taha me olla agraarriik - et me teeme musta rasket käsitööd maal. Seda ei tehta ka teistes Euroopa riikides, aga side põllumajanduse ja maaeluga on säilinud väga hästi.

Põllumajanduslik tootmine tänapäeval on puhas, hästi inno-vaatiline - teaduspõhine, kui me vaatame seda tehnoloogiat, mis on kasutusel. Suurtootjatel on lüpsirobotid, kõik töö on automatiseeritud, on kliimaseadmed jne. See on oma filosoofia ja seda ei ole vaja häbeneda. Me oleme kompleksides ja tahame saada hästi kiiresti linnainimeseks, sest linnas on kõrgkultuur. Ei ole! Prantsuse köök ja prantsuse kultuur on meile eeskujuks, aga minge vaadake - Prantsusmaal on kõige tugevam mõju poliitikale põllumeestel. Me räägime, kes on eurooplased -prantslased!

 

Allikas: Lõuna Leht

Märksõnad

Helir-Valdor Seeder, põllumajandus, maaelu, Võrumaa, IRL, tulevik, turg

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing