Kolmanda põlvkonna reformid

19.06.2008 | Taavi Veskimägi | Majandus

Majanduses seisavad keerulisemad ajad kahtlemata veel ees. Välisnõudlus nõrgeneb, rahapakkumine karmistub, kodumaine kapital koos inimestega liigub välja, toorme hinnad kasvavad, arvestatav inflatsioon jääb, riigieelarvega jõutakse defitsiiti... Kõigi nende trendide ulatuse üle võib vaielda, kuid suur osa inimesi eelkõige reaalmajanduses tajub olukorda just selliselt.

Keskendus vaid kärbetel

Tulevikku vaatavalt on seetõttu oluline majandusarengu pidurdumisest lähtuvale surutisele anda laiem käsitlus. Praegu on see olnud liigselt riigieelarve kärbete keskne, rõhudes sellele, mis nüüd jääb majanduse konjunktuuri muutuste tõttu riigis tegemata. Majandussurutise riigieelarvekeskne käsitlemine pole aga õige, probleemid ja lahendused peituvad hoopis mujal. Eelarve alalaekumine on pigem signaallambi väärtusega tagajärg, mis püstitab ühiskonnale küsimuse: miks on asjad nii? Kas see on mingi ajutine jama, mis ei sõltu meist, ja peame selle kuidagi üle elama ning siis saame samamoodi jätkata. Või on meil siiski kodus midagi põhimõtteliselt viltu ning tekkivat surutist tuleb käsitleda kui kohustust ja võimalust viia läbi muutusi uute arengueelduste loomiseks? Minu arvates pole maailmamajanduse võimalikud negatiivsed mõjud olulisel määral veel Eestisse jõudnud ja praegused probleemid lähtuvad meie enda nõrkustest. Võimalik negatiivne sünergia, meie struktuursed probleemid ja maailmamajanduses toimuv sunnivadki asjadele vaatama üsna negatiivselt. Kõige tähtsam on hoiaku muutmine. Saabuv surutis on võimalus headel aegadel maad võtnud ühiskondlikku mõtte stagnatsioonist välja murda. Mõistus, avatus ja valmisolek muutusteks tuleb ikka taguotsa kaudu pähe. Kuigi esimestel suvistel päevadel inimeste silmavaadet jälgides tundub siiski veel, et sel aastal tuleb Eestis sarnaselt ameeriklaste driving season'iga esimestest soojadest viimaste halladeni kestev grillihooaeg. Kõige halvem stsenaarium on meile aeglane majanduse pidurdumine, kus inimesed kohanevad ega taju teravalt vajadust muudatuste järeleOluline on mõista, et pikaajaliselt potentsiaalipõhisest majanduskasvust väiksema majanduskasvu juures riigieelarvesse laekuvate tuludega ei suuda Eesti riik praegusi ja lisanduvaid ülesandeid jätkusuutlikult täita. Oleme seni saanud Euroopa Liidus riigina hakkama ainult tänu olukorrale, kus majanduse nominaalkasv aastas on olnud alla ja eelarvekasv üle 20%. See on võimaldanud meil täita ELi liikmelisusega kaasuvaid, ühiskonna keelamise-käskimise ihaldusest ja suurema sotsiaalse kaitstuse nõudlusest tulenevaid kohustusi minimaalsel rahuldaval tasemel. Tulusid ületavad kulud tagasihoidliku majanduskasvu juures ei ole ühekordne probleem, mida saab lahendada riigi peaaegu olematute reservide kasutuselevõtmise või varade müügiga. See probleem on olemuslik. Meil puuduvad sellise majandusarengu tempo juures lihtsalt vajalikud tulud, enamasti vajalike kulutuste finantseerimiseks.

Oluline on mõista, et pikaajaliselt potentsiaalipõhisest majanduskasvust väiksema majanduskasvu juures riigieelarvesse laekuvate tuludega ei suuda Eesti riik praegusi ja lisanduvaid ülesandeid jätkusuutlikult täita. Oleme seni saanud Euroopa Liidus riigina hakkama ainult tänu olukorrale, kus majanduse nominaalkasv aastas on olnud alla ja eelarvekasv üle 20%. See on võimaldanud meil täita ELi liikmelisusega kaasuvaid, ühiskonna keelamise-käskimise ihaldusest ja suurema sotsiaalse kaitstuse nõudlusest tulenevaid kohustusi minimaalsel rahuldaval tasemel. Tulusid ületavad kulud tagasihoidliku majanduskasvu juures ei ole ühekordne probleem, mida saab lahendada riigi peaaegu olematute reservide kasutuselevõtmise või varade müügiga. See probleem on olemuslik. Meil puuduvad sellise majandusarengu tempo juures lihtsalt vajalikud tulud, enamasti vajalike kulutuste finantseerimiseks.

Tulusid peab suurendama!

Riigina ei saa me endale pikka surutist lubada ilma, et peaksime seisma väga vastikute valikute ees. Loomulikult tuleb ka kulude vähendamisega töötada.

Esiteks: suuta sama rahaga rohkem ehk tegutseda efektiivsemalt ja tegevuste prioriteete selgemalt määratledes.

Teiseks: kaaluda ülesannete osalist delegeerimist Brüsselisse ja koostööd teiste regiooni riikidega teatud funktsioonide ühiseks täitmiseks. Eesti inimeste pikaajalistes huvides on tsentraliseeritum Euroopa Liit, kus teatud võimekusi ei pea iga riik välja arendama eraldiseisvalt, vaid seda tehakse ühiselt. Iirimaa "ei" Lissaboni leppele ja määramatus liidus on üheselt meie huvide vastu.

Heaolu ei peitu väikestes kuludes, vaid suurtes tuludes. Ühiskonna tulude suurendamiseks peame Eestis läbi viima n-ö kolmanda põlvkonna reformid: põhimõttelised struktuursed muutused hariduses, halduskorralduses, energeetikas, tööjõuturul, väliskaubanduses, rahanduses (eurostumine) jne. Kolmanda põlvkonna reformid peaksid käsitletavates valdkondades tähendama kvalitatiivset paradigma muutumist.

Suutlikkusega on lood keerulisemad. Paljuski ei suuna asju riigis praegu mitte poliitiline või administratiivne juhtimine, vaid haldusrutiinid. Ehk: suuresti kujundab riigi tegevuse suunad ja seisukohad anonüümne aparaat, mis ei tegutse kellegi huvides ega kellegi poolt suunatuna, vaid korporatiivse identiteedi, väärtuste ja hoiakute alusel. Näiteks paljude jõustruktuuride tegevuste taga on proovitud näha kellegi karvast kätt, mida seal enamasti ei ole. Ühe või teise konkreetse tegevuse põhjuseks on aparaadi üldine hoiak ja lähenemine. Loomulikult loovad meedia, poliitilised ja ametkondlikud arvamusliidrid oma eeskujuga suhtumise ja käitumise fooni, mis suuna ametkond ühes või teises küsimuses võtab.

Kokkuvõttes: majanduses toimuva hakkav ei ole kevadine nohu, mis ise mööda läheb.

Allikas: SL Õhtuleht

Kolmanda põlvkonna reformid

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing